Miks kullati üle Eesti riiki ja rahvast solvanud inimene?

Delfi avaldas 16. aprillil loo sellest, kuidas 2022. aasta septembris Eesti riigi ja Teise maailmasõja ohvrite solvamise eest riigile kuuluvast SA Vene Teatrist hundipassi saanud Filipp Lossile tehti tagaselja hoopiski pai, sest avalikkusele varjatud seinte vahel sõlmiti Lossiga tema suhtes ilmselt kasulik kompromiss. Meenutuseks, 2022. aasta augustis, üks nädal enne töölepingu lõppemist, tegi seltsimees Filipp Loss palju tähelepanu saanud avalduse sotsiaalmeedias, kus nimetas Eesti riigi sõjavastaseid sanktsioone räuskamiseks, mädaseks ja kõledaks russofoobiaks ning ta võrdles Eesti riigi tegevust holokaustiga. Avalduse sisu ja selle ajastus reedavad ühelt poolt parima putinistliku propaganda vaimu, teisalt võib kriitiline vaatleja aimata pragmaatilist oportunismi või enesereklaami soovi võimalike uute tööandjate jaoks Venemaal. Eriti alatu oli tänase putinistliku propaganda baaskategooria ehk russofoobia süüdistuse salakaval kokkusidumine oma (väidetava) juudi päritolu ja juutide ajaloolise tragöödiaga Teisel maailmasõja ajal. Ukrainlaste kannatustest inimsööjaliku diktaatori vallapäästetud genotsiidisõja tõttu libises Loss üleolevalt üle.

Lossi tegevusega ei nõustunud ei erialaliit ega Vene teatri juhtkond

Lossi ametist vabastamine ja tema väljaütlemiste ebasobivuse osas olid ühte meelt mitte ainult ajakirjanikud ja suurem osa arvamusliidritest, vaid ka erialaliit ja Vene teatri juhtkond.

Nimelt teatas Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit (ELDL) juba 2022. aasta 1. septembril, et heidab Lossi oma liikmeskonnast välja. ELDL juhatuse esimees Jaanus Rohumaa ütles toona, kuigi ELDL toetab sõnavabadust ja -julgust, taunib liit samavõrd vihkamise õhutamist ja suurriiklikku ülbust ajal, mil üks endiste aegade impeerium hävitab arutult vabade inimeste elusid. 14. septembril teatas Vene teatri direktor Svetlana Jantšek ERR-ile, et töösuhe Filipp Lossiga on praeguseks lõpetatud. Endine teatri kunstiline juht Loss lubas aga vastutasuks vallandamise kohtus vaidlustada. Kas see oligi Lossi provokatsiooni eesmärk – saavutada enese vallandamine enne koheselt saabuva töölepingu ametliku lõppemise kuupäeva, et saaks esineda poliitilise „märtrina“?
Jantšeki sõnul ei tulnud Lossiga töösuhte lõpetamise otsus kergelt, kuid see oli vajalik. „Filipp Loss kahjustab oma sotsiaalmeediapostitustega teatri mainet,” ütles ta ERR-le, rõhutades, et isegi siis, kui Loss kirjutab oma sotsiaalmeediapostituste ette “mina kui Venemaalt tulnud juut”, ei lakka ta olemast Tallinna Vene Teatri kunstiline juht ning seega peavad tema väljaütlemised esindama ka teatri väärtuseid. „Kui vaadata Lossiga seotud teemat meedias, siis enamik lugudest ei keerelnud mitte tema ümber, vaid puudutasid konkreetselt ka Vene Teatrit.”

Seega avalikult tõdes ka Tallinna Vene teater, et Lossi tegevus omab otsest negatiivset mõju teatri tegevusele.

Salajane heakskiit või juriidiline praak?

Meenutame sõna-sõnalt, mida ja millal seltsimees Loss täpsemalt ütles. Nimelt kirjutas ta 2022. aasta augustis ehk siis, kui ukrainlaste kaitselahingud ja Venemaa Föderatsiooni korraldatud genotsiid olid Ukrainas kestnud pool aastat, oma sotsiaalmeediakontole järgmised read: „Kas teate, miks mina, vaid (juba?) viis aastat Eestis elanud vene juut, olen kogu sellest lõputust räuskamisest venelaste-vastaste sanktsioonidega nii solvunud ja nördinud? Kui särtsakate toostide all Ukraina relvajõu toetusest ja Hea võidust Kurja üle roomas ühtäkki kõigist pragudest välja mädane, kõle russofoobia ning keegi ei kirtsuta nina ega ütle valjult: „Fuh!“ Õige hetk, kas pole? Kõige eest arveid klaarida, tallata jalge alla kõik Venemaa Föderatsiooni kodanike vabadused ja õigused, justkui poleks meil ilma selleta piisavalt probleeme. Mis saab edasi meie õigustest? Millise joone juures peatuvad meie innukad naabrid? Kunagi, ma mäletan, üsna hiljuti hävitasid nad sama innukalt juute Eestis…“

On üldteada, et seoste loomine Ukraina ja tema toetajate ning holokausti ja omaaegse totalitaarse pruunsärklaste režiimiga on omane meile vaenuliku naaberriigi propagandale. Seda hoolimata tõsiasjast, et kui üldse kellegi tegevus maailmas tänasel päeval etnilise puhastuse pitserit kannab, siis on see just meist idasse jääv Venemaa Föderatsioon.

Seega tuleb siin nõustuda nii ELDL kui Tallinna Vene teatri direktoriga, et tegemist oli lubamatu ja SA Vene Teater mainet kahjustava postitusega.

Eelnevat analüüsides tekib paratamatult küsimus: milleks oli tarvis Lossiga kompromissile minna? Sellele vastust leida on keeruline, sest pigem räägivad asjaolud sellise tegevuse vastu. Sest Lossi väljaütlemised olid ühtlasi ebaõiglased ja solvavad nii Eesti riigi, selle elanikkonna kui ajaloo vaatevinklist vaadatuna. Samuti on selliste avalike avalduste tegemine ajal, mil Venemaa Föderatsioon sõna otseses mõttes tapab Ukrainas süütuid inimesi, äärmiselt küüniline ja vastutustundetu. Kolmandaks on olukord, kus tagaselja kullatakse selliste avaldustega esinemise eest ametist vabastatud inimene üle, ühtlasi nii moraalselt kui eetiliselt küsimusi tekitav. Kasvõi seetõttu, et kompromiss sõlmiti ju maksumaksja rahaga.

Keegi peab vastutama, faktid peavad tulema päevavalgele

Võime siinjuures minna kahe arutluskäigu teed. Esimesel juhul oletame, et Lossi tööandja kiitis salaja oma töötaja tegevuse heaks, kuid lihtsalt pidi selle avalikkuse ees maha laitma. Selleks, et enda karjuvat südametunnistust ja solvunud ekstöötajat kuidagigi vaigistada, leiti alguses pealtnäha vinge lahendus: avalikult tehti kurja nägu, kuid salaja patsutati õlale ja maksti ka kompensatsiooni. Hundid söönud, lambad terved. Kõik oli vähemalt senini, kuni kompromiss püsis nelja seina vahel.

Teisel juhul anti Lossile tõepoolest hundipass. Kuid seejärel hakati analüüsima töösuhte lõpetamise juriidilisi aluseid ja leiti, et kurja – see asi ei pea kohtus äkki vett? Selle asemel, et hakata enda positsiooni ja otsust kohtus kaitsma, otsustati suurema kahju ärahoidmiseks vaikselt ja omaette küsimust ära lahendama.

Kui moraalselt on esimene variant kindlasti halvem, siis ka teise puhul tuleb meil esitada samasugune küsimus: kes sellise olukorra tekkimise eest vastutab? Mis on see sõnum, mille Tallinna Vene teatri juhtkond avalikkusele (sealhulgas Venemaa Föderatsiooni agressiooni paadunud fännidele) saadab? Kas ka ehk Eesti hümni mõnitanud Jüri Kivitilt peaks saladuse katte all jätma kasseerimata kohtu otsusega tasumisele määratud 15 tuhat eurot?

Me ei pääse üle ega ümber tõsiasjast, et salajaste kompromisside sõlmimine maksumaksja rahaga on midagi sellist, mida ei saa ega tohi kuidagi heaks kiita. Siinkohal on oluline välja selgitada ka see, kas episood jääb vaid teatri tasemele või oli otsusest teadlik ka ministeerium? Kui see on nii, on olukord veelgi tõsisem.

Läbi tuleb viia uurimine

Märgin siinkohal, et esitasin sel teemal Vene teatrile avaliku teabe nõude, millele sain (kahjuks ootuspäraselt) vastuseks napi kirja vandeadvokaat Aleksei Ratnikovilt –  samalt isikult, kes esindas Vene Teatrit vaidluses Vene kodaniku Filipp Lossiga ja kompromissi sõlmimisel. Ainus sisuline vastus kompromissi teemal oli järgmine: kompromiss sõlmiti kohtus täiendavate menetluskulude vältimiseks, mis kohtumenetluses muidu paratamatult tekiksid. Sel põhjendusel võiksid kõik maailma kostjad, kes on saanud hagiavalduse, kohe tormata kompromissi sõlmima ja loobuma oma positsioonidest. Küsimustele, et millisel õiguslikul alusel salajane kompromiss sõlmiti, kas Lossile maksti hüvitist, kui suured kulud kaasnesid Vene Teatrile jne; ja palvele edastada toimiku materjalid oli stampvastus: pooled ei saa avaldada kompromissi tingimusi, sest selliselt on kompromissi ja kohtumäärusega määratud. Seda hoolimata tõsiasjast, et sihtasutuse asutajaks on Eesti Vabariik, mistõttu kehtivad SA Vene Teater osas avaliku teabe seadusest tulenevad kohustused jagada avalikku teavet. Eesti riik on lasknud ennast taas kord lolliks teha – lasknud emigratsioonis läänelikku heaoluühiskonda nautival vene propaganda levitajal ennast täis sõimata ja premeerinud seda veel kopsaka rahasummaga. Makusmaksja kulul loomulikult, kellele parasjagu riputatakse kaela üha uusi maksutõuse nagu veskikive. Leian, et kuigi SA Vene Teater ise peab end seadusest kõrgemaks, tuleb avalikku huvi silmas pidades asjasse valgust tuua, sest kaitsmist vajavad nii maksumaksja raha kui meie riigi julgeolek. Lõpetuseks, miks seltsimees Lossil on siiani elamisluba alles? Minu püstitatud küsimused vajavad kahtlemata uurimismenetluse alustamist pädevate organite poolt.