Tähelepanelik lugeja võib pealkirja vaadates nõutult küsida – kui raha ei ole, siis kust otsast
me rikkad oleme? Kas ehk mõtleb autor meie võrdlemisi madalat riigivõlga, suvel ringi
tiirutavaid sääski (neid on tõesti palju), laulupeol esinevate kooride arvu või… midagi muud.
Kuigi ka need eelmainitud on igati olulised, on Eesti rikas ka dogmaatilise mõtlemise poolest.
Me kipume kramplikult kinni hoidma hüüdlausetest, mis on sündinud hoopis teisel ajal ja ka
teises kontekstis, aga ometi seame oma samme täna ikka nende tõekspidamiste järgi. Kes ei
teaks neid kõlavaid folkloori „tõdesid“ või käibefraase?

„Võlgu elamine on laste tuleviku arvelt elamine!“

Kummaline väide. Kellele teist kallid lugejad on pank pakkunud 70 või 100 aastast laenu?
Ainult selliste üüratult pikkade laenutähtaegade korral võiks tekkida probleem laenu tagasi
maksmisega teie lastel, sest suure tõenäosusega enamus meist 100 aastat siinses maailmas
välja ei vea. Kui kenasse eesti perre sünnib lapsuke või kaks ja vaja oleks omaette elamist
noorpaaril, siis kas ikka on nende esimene mõte mitte minna panka, sest laenates on nad
asunud oma elu oma laste arvelt elama? Pealegi teab ämm rääkida, et laastutuli ei kesta ja
äi targutab, et võlg on võõra oma.

„Võlg on võõra oma!“

Väga õigesti öeldud, no kuidas saakski sinu võlg sinu oma olla? Vanarahva tarkusel pole äärt
ega otsa!
Samas jääb natuke arusaamatuks, kuidas tänases maailmas, kus noor pere ei saa laenuta ei
maja ega autot omada, peaksime nende sõnade järgi elama. Ja võlg, mida maksta, on ju ikka
enda oma. Küll oleks vahva võtta laenu, see ära kulutada ja siis pangale teada anda, et „võlg
pole minu, see kuulub ühele täiesti võõrale inimesele“!
Samas me mitte ise ainult ei võta laenu, vaid ka anname laenu: näiteks raha, mille
tuludeklaratsiooniga tagastusena tagasi saame, on ju enammakstud tulumaks. Mida võib
nimetada omamoodi laenuks riigile. Ei tea, kas see ka tuleb laste arvelt?

„Kui liiklusennetusega hoiame kasvõi ühe hukkunuga avarii ära, siis on see kulu igati
õigustatud!“

Oleme seda miilitsa vanasõna kuulnud tuhandeid kordi, sajalt juhtivalt suurte pagunitega
politseinikult samuti. Kas ikka saame sellist raiskamist endale lubada, maksumaksja raha
eest? Panete 30-40 politseinikku välja 4-5 tunniks maanteele või linnatänavale ja peatate
absoluutselt kõik, kes vastu tulevad, et kontrollida joovet.

Sama tarkust kasutades, kuidas mõjuks lugupeetud politseinikele, kui hommikul tööle tulles
on teie tänaval näiteks… 30 kirurgi, kes teevad teile sealsamas kohustusliku läbivaatuse?
Täiesti kindlasti 4-5 tunni vältel tublid tohtrid leiaksid 3-4 vähki või vähieelset seisundit ja
kindlasti oleks üks inimelu tagasi võidetud eesootavast vähisurmast.
Mingil põhjusel armastame tervishoius rääkida aga kulutõhususest ja sisemiste ressursside
leidmise vajadustest. Seega meie kahjuks või õnneks meid veel proktoloogide patrullid
tänaval kinni ei pea.

Ka politsei ja siseministeeriumi poolelt kuuleb selliseid sõnu – on ju erinevatel aegadel lausa
öeldud, et igale tänavanurgale politseinikke ei jagu – kuid tegudeks moondub see vaid
tuletõrje depoo sulgemise või politsei patrullide arvu vähendamisega. Selle asemel, et
vaadata üle puhumisreidide otstarbekus ja suunata sealt vabanevaid vahendeid muu
turvalisuse parandamiseks ja sisejulgeoleku tugevdamiseks.

„Õige hõlma ei hakka keegi!“

Kahjuks on minister Võrklaev ja maksuamet näidanud, et ka nemad tahavad hakata
hommikuti inimeste ja ettevõtete pangaarveid inspekteerima, aga ärge peljake, õige hõlma
ei hakatavat. Vahva värk – ärkad hommikul ja puhud, seejärel hakkad seletama
maksuametile, kuhu sa kolmapäeval „seinast“ võetud rahanatukese panid.

„Tallinna linnaplaneerimine peab lähtuma Tallinna silueti (kilukarbi mustad tornid)
säilimisest merelt vaadates!“

Seda me oleme kuulnud liigagi palju. Kui Eesti planeerimispoliitika (või õigemini selle
puudumine) on tekitanud hulgaliselt põllupealseid kommunikatsioonimuredega asumeid,
siis Tallinna arendamine on sõna otseses mõttes kilukarbis kinni. Sest mingil põhjusel on
kilukarbist, mis tehti oluliselt hiljem kui rajati Tallinn, saanud Tallinna üldplaneeringu
kohustuslik lisa nr X-Y.
Kilu on hea ja rahvuslik, mullegi mekib.
Aga kui mitu korda iga tallinlane sõidab oma elu jooksul Tallinna lahele selleks, et oma kallist
kodulinna siluetti imetleda? No see olla hoopiski turistide jaoks, kes suurtel kiirustel ja
hulgakesi Soome poolelt meile saabuvad. Nüüdsel ajal ka suured kruiisilaevad, millelt vahel
oma 5000 turisti korraga maale tulevad. Kahtlen, et neist üldse keegi teab midagi
vürtsikiludest või selle konservi sildi kujundusest. Isegi kui näidata neile seda, ei saa nad aru,
miks meil selline kummaline eeskuju on valitud linnakujunduse aluseks. Aga kui anda neile
lugeda „Kilplaste lugusid“, siis hakkab nii mõnigi silm mõistvast kaastundest särama.

„Tallinnas ei tohi olla kõrgemat hoonet kui Oleviste kiriku torn!“

Selliseid mõtteavaldusi on ikka aeg-ajalt kuulda innukamate muinsuskaitsjate suust. Esimest
korda on kirikut mainitud 1267. aastal ja siis oli see väide kindlasti asja ja ajakohane.
Tänaseni 124 meetri kõrgusena ongi ta väga kõrge ehitis ja kaunistab igati Tallinnat. Miks
aga ei võiks Maakri kvartalisse kõrgemat hoonet ehitada?

Nii võiksime ju hakata kõikvõimalike muid piiranguid seadma. Näiteks oli esimese
masstoodanguna valminud auto ehk Ford T tippkiirus 68 km/h. No on meil siis vaja kiiremini
kihutada? Paneme Tallinn-Tartu maanteele tippkiiruseks 60 km/h (las 8 km/h jääb varuks)
ning asi vask.

„Tasa sõuad kaugele jõuad!“

Siit on Ford T näitelt kohe hea edasi minna, sest selle rahvatarkuse on Tallinna linnavalitsus
otsustanud sõna-sõnalt praktikasse rakendada ajuvabade kiiruspiirangutega. Kes veel ei tea,
siis sõitke meie kaunisse kesklinna. Pange eelnevalt ka trahviraha kõrvale, sest ilma seda
maksmata te vaevalt kesklinnast läbi olete pääsenud.
Kuigi teatud olukordades vanasõna ka kehtib: kui kunagi oli ametniku leib pikk ja peenike,
siis palgaralli tulemusel on sellest lausa paks vorstivõileib saanud. Nii et mõnelegi pensioni
poole tasa sõudval kodanikul on nüüd pidu.

„Exceli tabeliga riiki ei juhita!“

Mul on au teatada, et olin sealsamas, kui see suurepärane rahvatarkus üheksakümnendail
ajakirjanike abil üle Eesti lendas ja leiab siiani meelsat kasutust poliitikute poolt. Viimane,
kes mulle värskelt sellega kõrvu jäi, oli siseminister Läänemets.
Võiks ju küsida, et millest selline põlgus ja viha tavalise tööriista vastu? Võiks ju ka öelda, et
egas riiki saa kiirköitja abil või augurauaga juhtida, aga ei see lenda ajakirjanduslikult
kaugele. Kuskil 90ndate teisel poolel oli erinevates ministeeriumites keskeltläbi ehk igal
neljandal töötajal arvuti ja ehk 5% neist oskas ka Excelit kasutada. Erines aga ülejäänutest
rahandusministeerium, kus juba üle poolte töötajatest valdas hästi Excelit ja ka riigieelarvet
ettevalmistavad koosolekud erinevate ministeeriumite finantsosakondade ja kantsleritega
toimusid ikka Exceli baasil. Kui ametnikud olid enam-vähem vastava ministeeriumi eelarve
raamid kokku saanud, tutvustati seda ka ministrile ja peaaegu alati peaaegu kõik ministrid
kaotasid enesevalitsemise, sest eelarve raam oli jälle nii ahtake, et lubadused roosamanna
mägedest valijatele olid kõik kokku kukkunud. Ükskord siis valitsuse kabineti istungil üks
minister kaotas täiesti närvid ja väljudes koosoleku ruumist sajatas ta ootavatele
ajakirjanikele, kes uurisid et kuhu jäi 4 realine Tartu-Tallinna maantee, et küll see tuleks, kui
poliitikud saaks poliitikat teha. Aga meil on rahaministeerium Exceli usku. Exceli tabeliga riiki
ei juhita!

Tundub, et siiani ongi meil veel päris hästi läinud, sest Excel ei valeta, samas aga kannatab
kõike. Ja nagu selle loo pealkiri ütleb, siis arvutusprogrammi eiramine päriselus midagi head
kaasa ei too. Arusaadavalt ei ole Exceli kasutamine vabanduseks, kui puudub mõistus ehk
arukas ning sisukas poliitika. Excel pole poliitikategemise riist, aga tõhus abivahend
arvudega töötamiseks on ta küll.

Ilmunud 8. juuni 2024 Postimehes