Mistahes muutused tervishoiusüsteemis on alati nii keerulised, vajalikud kui valulikud. Ka
tervisekassa praeguse 190-miljoni euro suuruse puudujäägi lahendamine ei saa mööduda valuta. Omaette küsimus on selles, kas „põhivalu“ kandjaks jääb patsient või praegune vildakas süsteem ja selle küljes kõõluvad ametid.

Alustuseks vaatame, kust ja kuidas sai selline pirakas, 190 miljoni euro suurune puudujääk üldse tekkida. Tervisekassa juhatuse liikme Pille Banhardi sõnul moodustavad kolmandiku tervisekassa eelarve puudujäägist teenused, mille rahastamine viimastel aastatel tervisekassale anti, kuid millel puudus rahaline kate või oli see kate vähene. Sellisteks teenusteks on näiteks kiirabiteenuse ja residentuuri rahastamine, mida varem rahastati otse riigieelarvest.

Tervisekassa peab seega erinevalt varasemast rahastama ka mittekindlustatud inimeste vältimatut abi ja sellest aastast vanglameditsiini. «Mõne teenusega on tulnud ka raha kaasa, aga mitte piisavalt või on teenuste kulude kasv olnud esialgsest prognoosist kordades kiirem. Kiirabi eelarve maht riigieelarves oli ligi 45 miljonit, praegu meie eelarves on ta aga juba ligi 90 miljonit, hinnatõus on olnud nii kiire, aga täiendavat katet ei ole tulnud. Samasuguse näitena võib tuua ka tahtest olenematu sundravi, mis lisandus meie eelarvesse, aga rahalist katet sellele ei olnud,» ütles Banhard EPL-le.

Kes sõi ära ja mis kastmega?

Saame teha siit ühe konkreetse järelduse: osa riigieelarvest varem tervishoiule kuluvast rahast on lihtsalt «ära söödud». Raske on öelda, kuhu see täpselt on riigieelarve sees liikunud ja läinud, kuid ehk on oma osa sellest saanud näiteks 6,5 miljonit eurot maksev juhtivametnike «radikaalse innovatsiooni» koolitus ja sinna kuuluv innovatsioonifond. Või 54 miljonit maksev puidust keskkonnamaja. Igatahes kuhugi varem tervishoiule mõeldud raha võeti, kuhugi see läks ja midagi selle eest hangiti.

Seega alustame sellest, et osaliselt on meie tervishoiu kulul tehtud rehepappi ja viidud raha mujale. Nüüd vaadatakse aga nõudlikult patsiendi poole ja nõutakse sellesama isetehtud augu lappimist.

Olukorra lahenduseks pakkus minister Sikkut teed, mis justkui säästaks kõige nõrgemaid: nimelt peaksid tulevikus 20-eurosest visiiditasust pääsema rasedad, töötud, pensionärid ja osalise töövõimega inimesed. Samas, kui oled miinimumpalka teeniv üksikema või üksikisa, ei päästa sind 20-eurosest visiiditasust miski. Ning sellest, et näiteks 2500-eurose brutopalgaga inimese pealt on tööandja juba maksnud 825 eurot sotsiaalmaksu, ei taha Sikkut ilmselt midagi kuulda.

Kuigi EMOsse pöördutakse tõepoolest kohati võrdlemisi tühiste muredega, võib sedavõrd rammus visiiditasu jätta koju nii mõnegi tõsise tervisehädaga inimese. Kas saame olla kindlad, et näiteks komistanud ja pea vastu trepiastet ära löönud inimene ikka saab majanduslikult EMOsse pöördumist lubada? Sellised tuvastamata ja ravimata tervisehädad võivad pikas perspektiivis tekitada tõsiseid tervisekahjustusi või minna maksma inimelusid.

Minu kahtlust kinnitas ka üks reaalselt praktiseeriv arst, kelle hinnangul on 20 eurot üleliia kõrge visiidiitasu. «Kümneka elaks vast inimene veel üle,» oli ta napp kommentaar.

15 miljonist eurost ei piisa, vajame auditit ja restarti

Lisaks tähendab EMO koormuse suunamine hinge vaakuvasse perearstisüsteemi seda, et järjekord inimesele läheb perearsti juurde jõudmiseks veelgi pikemaks. «Boonusena» hakkab perearstide ukse taha jõudma aina enam neid inimesi, kelle jaoks esmatasandi arstiabi tuleb liiga hilja. Samuti soovib Sikkut retseptitasu praeguselt 2,5 eurolt tõsta 3,5 eurole ning haigla voodipäevatasu viia 2,5 eurolt 5 eurole.

Aga mida selliste tõusudega võidetakse?

Prognoositud 15 miljonit eurot lisatulu on 190-miljonilise augu kontekstis sobilik väikese haava plaastriks, kuigi tegelikuks tagajärjeks on metafoorselt öeldes mõne ihuliikme amputatsioon.

On selge, et praegust olukorda saaks lahendada ka ilma visiidi- ja retseptitasusid tõstmata. Esimesena tasuks vaadata, kuhu kadus tervisekassale andmata jäänud raha. Teiseks tasub vähendada kõrvalkulusid: näiteks kaaluda (taas) terviseameti, ravimiameti, TEHIKu ja Tervise Arengu Instituudi liitmist ning tervisekassa administratiivaparaadi kärpimist – nimelt tõusid 2024. aastal majanduslanguse tingimustes 2023. aastaga võrreldes tervisekassa tööjõukulud 9,9 protsenti, infotehnoloogiakulud 14 protsenti, muud tegevuskulud 10 protsenti ning majandamiskulud 8,3 protsenti.

Tervisekassa terviseedenduse kulud tõusid 2023. aastaga võrreldes 11 protsenti (olles nüüd juba kokku üle 5 miljoni euro aastas). Samas on terve Tervise Arengu Instituudi põhiülesanne tervise edendamine, läbi rahvatervise programmide. Asutuse aastane eelarve on 22 ja peale miljonit. 

Vajame tõsist tervishoiu auditit, et leida dubleerivad kulukohad ning kulutused, mida me ei peaks tegema. Sest tervisekassal võib ju praegu olla 700 miljonit eurot reserve, kuid kauaks neist ei jagu. Ebatõhusa süsteemi nuumamise asemel peame vaatama, kus võimalik kokku hoida ja tegema targemaid otsuseid.

Ilmunud 15. septembril 2024 Postimehe arvamusribriigis.