Ilmunud 15. oktoobril 2024 Postimehe arvamusküljel

Tänane valitsus näikse olevat justkui suu peale kukkunud – õlgu kehitama panevaid mõttevälgatusi tuleb sealt oluliselt rohkem kui eeldada võiks. Ometigi ei ole need mitte lendu lastud lapsused, vaid meie otsustajate tegelik pale.

Viimasena andis oma panuse taas Lauri Läänemets, kes eelmise aasta juulis suutis ettevõtjaid rabada suhtumisega, nagu tuleks kogu ettevõtlusega teenitud tulu palgarahana välja maksta. Ei mingeid kasumeid, reserve, tulevikku vaatamist ega omaniku rõõmu ettevõtlusest – mis siis, et kuud pole vennad ning kogu kasumi palgana väljamaksmine pärsib pikemas perspektiivis ju ettevõtte arengut.

Vahepeal on ohtralt imeks pandavaid avaldusi teinud ka Reformierakonna varumängijate pingilt taas väljakule lubatud Jürgen Ligi, kelle arvates ei peaks muu hulgas olema parlamendi ega maksumaksja asi see, mida eelarves käsitletava rahaga täpselt tehakse. Selle jaoks on meil ikkagi ju maailma parim rahandusminister ja aina kasvav ametnikkond, kes suudab ka viimase kui sendi endale tulemustasudena välja maksta. Muide, alles hiljuti kinnitas rahandusminister Jürgen Ligi, et valitsuse ellu viidavad maksutõusud ei saa olla Eesti kiire hinnatõusu põhjuseks, süüdi olevat hoopis kõrgete hindade üle kurtmine…

Nüüd aga leidis siseminister ja esisotsialist Lauri Läänemets, et Eesti on va turumajandusega juba piisavalt kätt proovinud ja peab sellest loobuma. Kuna sellele järgnes kergemat sorti torm nii koalitsioonis kui sotsiaalmeedias, pidi punase varjundiga partei esimees end esialgsest viisaastaku lubadusest välja tagurdama, asendades selle siis «majanduse riikliku suunamisega». Leides siiski, et ega see vaba turg ilma riikliku sekkumiseta ju väga toimigi.

Reformierakond, SDE ja E200 on plaanimajandusele üleminekut juba alustanud. Samas tuleb tõdeda, et ega Läänemetsa ideelises tuhinas välja öeldud sõnad ju tõest nii kaugel olegi: võime öelda, et praegune koalitsioon (siia loen sisse ka Kaja Kallase ametiaja) on majanduse suunamisega tegelenud esimesest päevast alates. Nagu ütlevad tänased majanduseksperdid, ongi Eesti langenud konkurentsivõime ja tänane majanduskriis paljuski meie enda poliitiliste otsuste tulem. Ja nagu seda on juba korduvalt välja öeldud, on riik sellele reageerinud halvimal võimalikul moel, minnes maksutõusude teed.

Praegusel hetkel näeme valitsuse otsest mõju meie autopargile: uute autode müük on sisuliselt seiskunud, ohustades pikas perspektiivis nii autondusega seotud töökohti kui autojuhtide ja kaasreisijate elusid, sest odavnev ja vananev autopark võib kaasa tuua liiklusõnnetuse ohvrite arvu. Sealhulgas on automaks sätitud selliselt, et teatud uute masinate puhul tuleb nii registreerimistasu kui aastamaksu tasuda kordades rohkem kui teiste puhul.

Autode puhul ei saa me seega enam rääkida mitte vabast turust, vaid miskist haiglasest Põhja-Korea unelmast, mida tarbimiskäitumist mõjutava maksuga tahetakse saavutada. Nagu Nõukogude Liit suunas autotootmist, öeldes, mida ja miks võib, suunab Eesti autode soetamist. Öeldes, mida, millal ja miks võib endale osta. Ka käibe- ja tulumaksu tõstmine 24 protsendini järgmise aasta juulist omab selget (ja väga negatiivset) mõju meie majandusele: hinnad poodides tõusevad, inimeste ostujõud väheneb.

Muster näib olevat väga sarnane automaksuga – oluline on sundida inimene vaesusesse, vähendada tema tarbimist ja suretada seeläbi ka majandust. Siinkohal saame küsida – aga miks? Vastus on lihtne, meil on… Poliitiline plaanimajandus juba osaliselt olemas. Majanduskeskkond on keeruline, koosnedes lisaks ettevõtlusele ka kolmandast ja avalikust sektorist. Sest olulised muutused ühes, teises või kolmandas sektoris toovad kaasa muutused ka ülejäänutes.

Eesti on juba mõnda aega suutnud plaanimajanduslikult toimetada nii avalikus kui kolmandas sektoris: avaliku sektori palgakasv pole enam ammu juba seotud reaalse majandusliku olukorra ja riikliku võimekusega, vaid jäiga plaaniga luua juurde kahtlase tootlikkusega ametnikukohti ning tõsta palkasid olukorras, kus need on erasektoriga võrreldes juba vaat et liigagi «konkurentsivõimelised».

Kolmanda sektori toetamiseks kulutab riik selliseid summasid, mille kokkulöömine käib tegevuspõhise ja läbipaistmatu eelarve tõttu üle jõu ka kõige teravamatel pliiatsitel. Aga see ilmselt ongi eesmärk, sest ka siin on riigil oma arusaam sellest, milliseid vabaühendusi ühiskond vajab – arvestatav osa kolmandast sektorist pole täna ei midagi enamat kui avaliku sektori tegevust takka kiitev ja muul moel toetav PR-agentide rägastik.

Ometigi peaksid avaliku sektori palgad lähtuma riigi eelarvelistest võimalustest ja tööturu olukorrast ning vabaühendused peaksid tekkima ja majandama end ikkagi kodanikualgatusest lähtuvalt. Teatud paralleel on siin Nõukogude Liiduga, kus kogu aur läks inimeste toimetuleku arvelt ikka ja alati parteiladviku nuumamisele, maailmarevolutsiooni toetamisele ja uute allveelaevade tootmisele: ka tänane koalitsioon on avaliku sektori ja ideeliste MTÜde altarile nõus ohverdama kõik, mis ta maksumaksja kõhnade sõrmede vahelt kätte saab. Kannatabki majandus.

Paraku on nii, et eelmainitud lõbu tuleb ju millegi arvelt kinni maksta. Ei ametniku palk ega mittetulundusühingu tegevustoetus teki ju iseenesest – tegevuspõhise eelarvega eraldatavad rahasummad peavad rahandusministeeriumi arvele ju kuidagi saama. Siin tulebki mängu vasakpoolne arusaam sellest, kuidas ettevõtlus toimib: nimelt tuleb ettevõtjaid pigistada, neid tuleb aina enam ja enam vaevata nii uute regulatsioonide kui maksudega. Sest erinevalt kohvi lürpivast ametnikust või LGBTQ+ propagandat tegevast aktivistist on ju ettevõtja vasakpoolse jaoks üks närune kapitalist. Juba Karl Marx ütles nii!

Üks tuttav ekspert ütles väga tabavalt: kui Kallase valitsuse majanduspoliitika puudumine ja pimedas maksudega lahmimine oli tõsine probleem, siis Michali valitsuse olemasolev sihipäraselt roosa majanduspoliitika on veelgi suurem murekoht. Turumajandus ei vaja mitte seltsimeeste Läänemetsa, Ligi, Michali ja Co sekkumist, vaid selle seltskonna eemaldumist tüüri juurest. Sest tänane koalitsioon on midagi head teinud ainult siis, kui nad pole midagi teinud ja tegelikult pole ju seegi hea, vaid on lihtsalt vähem halb. Eesti aga vajab tulemuslikku ja tulevikku vaatavat majanduspoliitikat.