Donald Trumpi presidendiks saamist võiks ilmselt kirjeldada kui olukorda, kus üks silm naerab ja teine nutab. Sest kuigi juba|„vana uue“ või „uue vana“ presidendi osas on siiani küsimärke rohkem kui vastuseid, pole Trump ju ometigi mitte põhjus, vaid tagajärg.

Pean silmas just rohepöördet, mis tänu nii oma üüratule maksumusele kui ka küsitavale efektiivsusele on pahameelt tekitanud mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid ka Euroopas. Võime ju küsida, kas kivisöest elektrienergiat ammutav elektriauto, mille valmistamise jalajälg ületab sisepõlemismootoriga analoogi oma, saab olla maailmapäästja? Või kas saame kogu oma energiavarustuse, unustades julgeoleku ja hinnaga seotu sootuks, usaldada ainult juhitamatu päikese- ja tuuleenergia kätte?

Tuleb arvestada ka seda, et Ameerika Ühendriikide autotööstusel ei lähe hästi, sest Hiina turule nende fossiilkütusel töötavad autod ei sobi. Probleeme on loomulikult ka koduturul, sest ameeriklased pole oma autotööstust siiani üleliia elektrifitseerida suutnud. Tulemuseks on vaevlev tööstus ning kallid masinad, mida inimesed osta ei soovi. Seega on Trumpi lubadus rohepöördele pidurit tõmmata ja fossiilkütustele keskenduda ju mitte ainult tema enda soov, vaid USA valija tahe.

Paraku näib aga Trumpiga olevat nii, et kui üks silm naerab, siis teine kas nutab või on täielikus segaduses.

Kui poleks olnud Trumpi, oleks piisanud temaga sarnast juttu rääkivast kandidaadist. Sest ameeriklase rahakoti seisukohalt ajaks see kandidaat justkui õiget asja. Paraku näib aga Trumpiga olevat nii, et kui üks silm naerab, siis teine kas nutab või on täielikus segaduses.

Siinkohal on heaks näiteks Kanadale ja Mehhikole kehtestatavad tariifid, mis ilmselt teevad ameeriklastele vähemalt sama palju haiget kui kanadalastele või mehhiklastele. Ning olukorras, kus USA juhtivat rolli maailmas raputab Venemaa ja Põhja-Koreaga mestis olev Hiina, on enda sõprade kallal aasimine ühtaegu nii lühinägelik kui lubamatu.

Üheks selliseks sõbraks on ka Ukraina. Juhul, kui Trumpi administratsioon läheb „deeskalatsiooni teed“, siis tegelikkuses on tema tegevusel vastupidine mõju: Ukraina sundimine läbirääkimiste laua taha annab putinlikule Venemaale selge signaali, et lääneriigid jäävad ka tema edasiste sigaduste osas ükskõikseks. See maksab pikemas perspektiivis ameeriklastele aga valusalt kätte, sest USA tugevus ei tulene mitte ainult tema majanduslikust ja sõjalisest võimekusest, vaid ka teda toetavatest sõpradest. Aafrika savannis pole haruldane, et üksik lõvi saab hüäänikarja poolt surnuks puretud ja nahka pistetud.

Eesti maavara on elekter

Trumpi edust võiksime üle võtta vast niipalju, et ka meie peame enda energiapoliitikas keskenduma julgeolekule ja majanduse arendamisele. Taastuvenergia on kahtlemata tulnud selleks, et jääda, kuid ei päikesepaneelid ega tuulikud ei taga meile juhitavat energiavarustust. Ometigi on meil just seda väga-väga vaja. Elujõuline saab olla kombinatsioon taastuvenergiast ja juhitavatest võimsustest. Julgeolekuaspektist oleks hea võimalikult hajus tootmine.

Praeguses majanduslikus ja julgeoleku olukorras tuleb meil turujõude trotsivale rohepöördele pidurit tõmmata või vähemalt jalg gaasipedaalilt ära võtta.

Eesti olulisim maavara energianäljas maailmas on põlevkivi ja olulisim majandussisend on elekter. Meie riigi juba kolm aastat kestnud majanduslanguse üks põhilisi põhjuseid on väga kallis energia. Me tantsime kaasa mõttetut CO2 kvootide pimesikumängu nagu sõimelapsed, saamata aru, et õhku müües ja ostes ei saa keegi rikkaks, otse vastupidi.

Isegi rätsepmeister Jorh Aadniel Kiir mõistis, et õhk jõukaks ei tee. Kui Hiina avab pea iga nädal uue kivisöe elektrijaama, siis on kirjeldamatult absurdne meil oma pisitillukest majandust kägistada, et emissioone piirata ja maailmale „head eeskuju“ näidata. Hea eeskuju ei täida kõhtu ega loo töökohti, kui siis ainult Elon Muski Teslal või Hiina subsideeritud elektriautode tootjatel.

Kasvuhoonegaaside neutraliseerimiseks on vaja kiiret tehnoloogilist hüpet ja geoinseneeriat – aferistliku rohepöörde asemel peaks EL ressursid hoopis sinna suunama. Ka seda on öeldud, minul jääb üle vaid sõnumit korrata: praeguses majanduslikus ja julgeoleku olukorras tuleb meil turujõude trotsivale rohepöördele pidurit tõmmata või vähemalt jalg gaasipedaalilt ära võtta.

Meenutuseks aktivistidele: Eesti osakaal globaalsetest kasvuhoonegaaside emissioonidest on umbes 0,03%, Euroopa Liidul tervikuna nii umbes 6-7%. Kui ajad paremaks lähevad, vaatame rohepöördele kainelt ja analüütiliselt otsa, kuid praegu on meil vaja eelkõige ellu jääda. See on sõnum, mis kõlab loogiliselt nii siin kui sealpool suurt lompi.