Eesti majanduse seis on ideaalsest kaugel, eelmisel aastal oli meie majanduslangus -3% ja 2022. aastal -1,3%. Praeguste valitsejatega jätkates pole ka lootust olukorra paranemisele, sest selle aasta kevadtalvel ja 2 aprillil „Esimeses stuudios“ trummipõrina saatel avalikkusele esitletud majandus- ja infotehnoloogia minister Tiit Riisalo allkirja kandev „Majanduspoliitika plaan“ on sama sisutühi kui lubadus viie aastaga viie rikkama riigi hulka söösta.

Minister Riisalo, kelle erakonnal (Eesti 200) pidi „pikk plaan“ olema varnast võtta, on dokumendi eessõnas kirjutanud, et „Eesti majanduspoliitika põhimõtted on teetähis kaks korda jõukamasse 2035. aastasse.“ Seejärel tõdeb minister, et me jõuame sinna „tarkade ja nutikate lahendustega ning uute ja roheliste tehnoloogiatega“. Samas tõdeb minister, et Eesti ettevõtjad vajavad vähem kammitsaid, regulatsioone ja bürokraatiat.

Unistada osatakse küll

„So far, so good,“ ütles snorgeldaja enne hai lõugade ahnet ampsu. Ka edasi näeb asi ju suhteliselt hea välja: aastani 2035 peaks meid saatma iga-aastane +6% majanduskasv (vaata reaalset langust 10 rida eespool minu poolt kirjutatud), meie nominaalne tööjõu suutlikkus peaks 80,8% Euroopa Liidu keskmise pealt 11 aastaga tõusma 110 protsendini ning ning Eesti positsioon IMD World Competitiveness Index’i järgi peaks kerkima praeguselt 26. kohalt 10. kohale. Kokku peaks meie majanduse SKP seega 2035. aastaks kahekordistuma.

Senini meenutab noorte startupperite esimest koosolekut, kus lubatakse peagi ära teha maailma suurkorporatsioonidele, vaadatakse eralennukite hindu ning vesteldakse selle üle, kuidas viie aasta pärast kõik nende tuttavad neid kadestavalt vaatavad. Samas oleks väga hea näha siinkohal ka Euroopa Liidu majanduse kasvuprognoosi ning vaadet euroala inflatsioonile, sest meie käekäik on otseselt seotud Euroopa omaga.

Kuidas nende mõjude hindamisega meil nüüd oligi?

Esimesena lubatakse ettevõtjatele „selget ja ettenähtavat õigusruumi“. Dokumendis seisab: „Regulatsioonide ja maksupoliitiliste otsustega peavad kaasas käima adekvaatsed mõjuanalüüsid. Mõjude hindamine peab ka päriselt ettevõtjale kirjeldama, kui palju muudatused neile maksma lähevad ning peab olema selgelt mõistetav, milline on regulatsiooni tegelik mõju ettevõtlusele ja ettevõtete rahvusvahelisele konkurentsivõimele.“

See kõik on taaskord väga ilus, kuid tundub, et ilmselt Kaja Kallas ja Mart Võrklaev pole sellest „plaanist“ midagi kuulnud: sisuliselt kõik praeguse valitsuse maksuotsused on tehtud vaid ühe arvestusega, milleks on lühiajaline raha laekumine riigieelarvesse. Valitsusel puudub arusaam nii käibe- kui tulumaksu, kütuseaktsiisi tõusu kui mootorsõidukimaksu kehtestamise pika-ajaliste mõjude osas. Lisaks leiab dokumendi koostaja, „maksupoliitika peab olema ettenähtav, et anda ettevõtetele investeerimiskindlust“. Väide on taaskord õige, kuid… Kas me mitte ei ole juba harjunud sellega, et loeme huultelt ühte, kuid pärast kuuleme hoopis midagi muud?

Järgmisena lubab dokument vähendada bürokraatiat – aastaks 2035 peaks ettevõtja praegune 421 iga-aastast aruannet ja 60 000 andmevälja vähenema 25% võrra. Paraku kõlab üks selle peatüki punktidest järgmiselt: „asutusteülene andmepõhise aruandluse juhtrühm hindab regulatiivsete ja mitteregulatiivsete loamenetluse etappide vajalikkust ja võimalusi nende kiiremaks ja paralleelseks tegemiseks.“ Kogenud silm võib siit välja lugeda tegelikkuses seda, et esiteks on vaja moodustada töörühm, seejärel luua töörühmale tugivõrgustik ning tugivõrgustiku loomiseks omakorda võtta palgale ports ametnikke. Kes siis menetlevad ja reguleerivad bürokraatia vähendamist…

Automatiseeritud sisseränne

Tööjõupoliitika osas on dokument endiselt vägagi deklaratiivne: lubatakse hariduspoliitika panna vastavusse tööturu pikaajaliste arenguvajadustega ning kaasata kvalifitseeritud välistööjõudu. „Rändeprotsesside asjaajamine on digiriigile vastavalt lihtne ja kiire. Rakendatakse viisa-, lühiajalise töötamise registreerimise ja elamislubade menetluste digiteerimist ning võimaluste piires automatiseerimist.“

Ehk mida me siit siis täpsemalt välja loeme? Lubatakse, et kui sisseränne „ sisserände kvoot ja välistöötajate kaasamine vastab tööjõuturu vajadustele, arvestab avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise vajadusega ja on toetatud lõimumis- ja kohanemispoliitikaga,“ hakatakse sisserännet mitte ainult lihtsustama, vaid ka lausa automatiseerima. Ei tea, kas sisserände automatiseerimine on ka selle 25-protsendilise bürokraatia vähendamise plaani osa?

Vannist kala ei püüa

Ekspordi osas tõdetakse, et „2024. aasta alguse seisuga pole Eesti peamiste kaubanduspartnerite majanduslik käekäik kiita. Eesti ettevõtjatele on eksporditurud jäänud ahtamaks ja uusi ekspordivõimalusi tuleb otsida mujalt. Ekspordi arendamiseks on vaja ettevõtjate ja riigi ühist müügitööd, mis eeldab riigilt nii poliitilist kui ka rahalist panust. Senine tugisüsteem töötab lühiajaliste väljakutsetega ja paljuski juhtumi haaval.“ Leitakse, et Eesti ekspordiportfelli tugevdamine vajab süstemaatilist lähenemist.

Mis on ju taaskord põhimõttena õige. Aga paraku ei ühtki ideed, ei ühtki konkreetset tegevust. Mida järeldada loosungist „tugev tööstusriik“ või et „jätkusuutlik tööstus on uus norm“? Mõõdikute all on kirjas, et kaupade ja teenuste ekspordi maht eurodes tõuseb tänaselt 29,5 miljardilt eurolt aastaks 2035 67 miljardini. Kuidas täpsemalt majanduspoliitika seda kõike soodustama peaks, ei tea ei minister, ei dokumendi koostajad ega ka need, kes aasta-paari pärast selle sisutühja pdf-faili olemasolugi unustanud on.

Välisinvesteeringute toetamise alt leiame lisaks soojale õhule ühe konkreetse lubaduse, milleks on ettevõtlust toetava tulumaksusüsteemi säilimine. Muus osas leitakse, et äärmiselt oluline on rajade omavalitsustesse kaasaegse taristuga tööstuspargid. Idee ise on vana ning tööstusparkide rajamise buum on Eesti omavalitsusi tabanud ka varem. Paraku on muude konkurentsieeliste (kvalifitseeritud tööjõud, hea logistika, mõistliku hinnaga tootmiskulud) puudumisel tööstusparkide rajamine sama mõttekas kui vannist kala püüdmine: loobi õnge palju tahad, peale vettinud vannikorgi ei jää konksu otsa suurt midagi.

Avaliku sektori „innovatsioon“ kui imevits

Järgmisena tõdetakse, et „tööstuse automatiseerimine, robotite kasutuselevõtt ning digitaalsete lahenduste rakendamine on oluline eeldus tööstuse lisandväärtuse tõstmiseks.“ Ka siit leiame ainult ühe konkreetse lubaduse, milleks on teadusleppe 1 protsendi lubaduse täitmine. Meelelahutuslikus aspektis on kiiduväärt kindlasti lubadus, mille kohaselt on avaliku sektori innovatsioonihanked eeskujuks kõigile teistele. „Innovatsioonihangete osakaalu suurendamine 2 protsendini kõikidest riigihangetest,“ seisab dokumendis. Mismoodi see sisseostetav innovatsioon hakkab välja nägema ja kuidas seda täpsemalt mõõdetakse, jääb selgusetuks: Eesti teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021-2035 kohaselt on innovatsioon „uute ideede ja teadmiste kasutamine uudsete lahenduste rakendamiseks. Innovatsioon hõlmab toodete ja teenuste väljatöötamist ja uuendamist (tooteinnovatsioon), turgude hõivamist ja laiendamist (turuinnovatsioon), uute tootmis-, tarne- ja müügimeetodite loomist ja juurutamist (protsessiinnovatsioon), uuendusi juhtimises ja töökorralduses (organisatsiooniinnovatsioon) ning töötingimuste ja personali oskuste arendamist (personaliinnovatsioon).

Ilmselt saame avaliku sektori puhul rääkida protsessiinnovatsioonist, sest lõpmatu asutuste liitmine/kiitmine ja lahutamine/nahutamine on ju protsess, mida saaks kindlasti teha senisest veelgi innovaatilisemalt. Ja kui see innovaatilisus osta veel kelleltki sisse, saame kõik kindlasti kiiresti ja kohe väga-väga õndsaks. Igatahes on mõõdikute tabelis kirjas, et kui praegu oleme Euroopa mõistes „mõõdukad innovaatorid“, siis aastal 2035 saame olla juba „tugevad innovaatorid“.

Riigi raha = riskikapital?

7. peatüki „Riigi riskijulgus ja investeeringud toetavad ettevõtete ambitsiooni“ alt leiame muuhulgas punkti, mille kohaselt „pensionifondide mahu kasvatamine II samba suuremate maksete populariseerimise ja tööandjapensioni jõustamise teel toob ka rohkem investeeringuid Eesti majandusse“. Samuti lubatakse rahapesus appi võtta tehisintellekt. Taaskord leiame mõõdikute alt, et innovatsiooni- hangete arv ja maht peab aastaks 2025 tõusma vastavalt 2 ja 5 protsendini. Kindlasti on siinkohal oluline peatuda lubadustel, mille kohaselt peaksid olema olemas riigipoolsed laenugarantiid tehnoloogiariskidega innovaatilisele ettevõttele ning et riik võtma osaluse riskantseid investeeringuid vajavates ettevõtetes.

Tekib õigustatud küsimus: kas ja kuidas hakatakse sellisel juhul neid riski hindama? Siiani on näiteks Eesti Energia teinud samuti riskantseid tehinguid välismaal ja nende eest ka välisturgudel nahutada saanud. Kas edaspidi hakkabki olema nii, et mida riskantsem äri, seda suurem tugi ja riigi garantii? Lõhnab sedamoodi, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi alla on vaja luua veel üks „Ettevõtete Riskihindamine Amet“ ehk ERA, kuhu saaks võtta tööle portsu innovaatilise mõtlemisega ametnikke…

Vastutustundlik majandus ehk riiklik sund olla roheline ja mitmekesine

8. peatükis rõhutatakse, et majandus peab olema vastutustundlik. „Eesti taastuvenergia arendamine peab olema kiire ja paindlik, et käia kaasas tarbimise muutusega, sh elektrifitseerimine,“ seisab dokumendis. „Peame tagama ühiskondliku aktsepti taastuvenergia arendamiseks ja tootmiseks. Käsikäes taastuvenergia tootmismahtude kasvuga on oluline tagada piisavas mahus soodsa hinnaga juhitav ja kindel elektritootmine.“

See ei kõla paraku mitte nagu plaan, vaid liigselt kofeiini tarbinud parteipoliitiku innustav valimiskõne. „Peab“, „peame tagama“, „on oluline tagada“. „Majanduse toimimiseks ja ettevõtetele kindluse andmiseks on vaja leida tasakaal majandusmõjude ja keskkonnamõjude vahel ning määrata optimaalsed tingimused ja mahud loodusvarade kasutamiseks. Samuti on oluline hoida juba kasutusele võetud ressursse võimalikult kaua ringluses,“ jätkab dokumendi koostaja oma mantrat.

Viimases ehk 9. peatükis leitakse, et „lihtne on olla vastutustundlik ettevõtja“. Tõdetakse, et „keskkonnasäästlik majandus on möödapääsmatu. Ettevõtted peavad rakendama oma igapäevases tegevuses läbivalt kestliku majandamise põhimõtteid, et vähendada negatiivset keskkonnamõju, kasvatada tootlikkust ja rahvusvahelisel turul konkurentsivõimet.“ Ülierutunud aparatšik jätkab: „Looduskeskkonna kõrval on mitmekesisuse väärtustamine oluline ka töökeskkonnas ja ühiskonnas laiemalt. Avaliku sektori eeskuju ja tööandjate senisest suurem osalus võrdsete võimaluste loomisel teeb Eesti paremaks ja hoolivamaks.“ Dokumendis tõdetakse taaskord raskelt ja pühalikult, et just avalik sektor peab olema meile kõigile eeskujuks. „Avalik sektor stimuleerib erasektorit uuendusteks, et turule jõuaksid keskkonnasõbralikumad tooted ja teenused.“

Eks me ju oleme seda „stimuleerimist“ näinud ka varem: sisuliselt tähendab see trahvimist, piiramist, järelevalvet ja uusi regulatsioone. Ehk Eesti ettevõte peab tulevikus olema mitte ainult „roheline“, vaid ka „mitmekesine“. Jääb arusaamatuks, kas ka pereettevõtted peavad hakkama palkama erinevast soost ja rassist töötajaid, sest muidu pole töökeskkond ju piisavalt „mitmekesine“.

Dokumendi lõpus tõdetakse, et „majanduspoliitika plaani elluviimist toetab Eesti majanduse rahvusvahelise konkurentsivõime strateegilise tugevdamise valitsuskomisjon (majanduse elavdamise valitsuskomisjon) ning ametnike tasandil ettevõtluskeskkonna töörühm. Ettevõtjad on kaasatud läbi ettevõtjate nõukoja. Majanduspoliitika põhimõtete iga-aastase tööplaani koostab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majanduse ja innovatsiooni asekantsleri valdkond sisendi põhjal kaasuvatest ministeeriumidest.“

Mida sellest kõigest arvata?

Nagu arvata oli, on pika plaanita Eesti 200 erakonna ministri plaan samuti mannetu. Samahästi oleks võinud kirjutada, „oleme kõik homme rikkamad ja kohe hästi-hästi innovaatilised“.

Kahju, et majanduspoliitikat puudutavas dokumendis pole peale loosungite ja eesmärkide ühtegi sisulist analüüsilõiku: näiteks oleks hea teada, mis on saanud aastaks 2035 Eesti rahvastikust – on ju praegused maksuotsused oluliselt mõjutamas nii tulevase põlvkonna teket kui inimeste elu- ja töökoha valikuid. Arvestades elukalliduse tõusu ja mootorsõidukimaksu, siis kas aastal 2035 on väljaspool tõmbekeskusi üldse enam elujõulisi omavalitsusi, kuhu saaks tööstusparke rajada? Ja kas peale ettevõtjate pitsitamise (egiidi „rohelisem, mitmekesisem, vastutustundlikum“ all) meie erasektorit üldse veel miski ees ootab?

Igatahes on kurb, et meie tänased valitsejad teevad dokumente vaid linnukeste pärast. Sest muuks seda dokumenti pidada ei saa.