Foto: Kommunistliku plaanimajanduse erivärvilised väljundid. Joonistas tehisaru.

Ilmunud 2024. aasta jaanuaris Delfi arvamuse all.

3. jaanuar 2024 Delfis sai pikalt sõna Rohetiigri eestvedaja Eva Truuverk. Eva teab, et Eesti vajab uut, täiskasvanud majandusmudelit. Lugesin huviga, aga mida lähemale artikli lõpule, seda hukutavam lõpp mu silme ette tõusis. Eva on oma eluloos märkinud ära magistrikraadi rahvusvahelises ärijuhtimises aastast 1998 Tallinnas. Tallinnas on mitmeid kõrgkoole, kust sellise laiapõhjalise hariduse võib saada. Kui lugupeetud rohepööraja tsitaate lähemalt uurida, siis tundub küll, et see võis olla pigem sotsialistliku, plaanimajandusliku juhtimise kool. Mõned näited.

Näiteks saame teada, et majanduses on vereringesektorid. Eva Truuverk: „Maailmas – muidugi Eestiski – on selgesti eristatavad n-ö majanduse vereringesektorid. Need on energeetika, ehitus, maakasutus, tööstus ja transport, mis puudutavad kõiki, aga samas tekitavad ka kõige rohkem süsinikuheidet. Need ongi valdkonnad, millele esmajoones tähelepanu pöörata, kus ettevaatlikult astuda, et mitte katuseservalt maha kukkuda.“

Majanduse veri on rahandus

Mina aga tean, et majanduse veri on rahandus. See algab pangandusega ja jookseb läbi kõigi ettevõtete finantsjuhtide juurest raamatupidamiseni välja rahavoona. Jõuab läbi erasektori makstud riigimaksude maksuameti kaudu rahandusministeeriumisse välja. Selle vereringe töö monitoorijad on finantsanalüütikud ja audiitorid. Ma tõesti ei tea, kui suur on finantsvaldkonna süsinikujalajälje suurus, aga loodan südamest, et Eva ei peataks seda vereringet puhtama elukeskkonna nimel.

Kuidagi täiesti enesestmõistetavalt jõuab roheaktivist kiire järelduseni, et me oleme astunud uude, riigi poolt juhitavasse majandusse. Mina tean, et me astusime sellisest majandusmudelist välja 1991. aasta augustis. Kuni sinnani oli okupeeritud Eestit juhitud tõepoolest plaanikomiteest.

Kommunistlik riik teadis, mitu elamut on vaja ehitada igal aastal ja vastavalt sellele anti riiklik tellimus toota raudbetooni nii ja nii palju, ehitusettevõtted said ka riikliku tellimuse ja asusid ehitama. Torude ja kaablite tellimused olid ka tehtud, aga mida ei jätkunud ühelegi ehitusele piisavalt, oli betoon, kaablid ja torud. Ametnikud arvutasid, andsid korraldusi ja tellimusi ning seesama riik püüdis ka neid tellimusi täita, aga välja kukkus ikka nii nagu alati. Kortereid ei jätkunud, parim osa inimestest oli korterijärjekorras 20 aastat. Ebalojaalseid kodanikke ei võetud aga üldse nimekirja.

Saades korteri riigilt kätte, tuli tuttavatelt hankida lüliteid, sanitaarsõlmesid, parketti põrandale ja tapeeti seina, ikka oma raha eest. Tark kommunistlik riik, aga liikus aatomijäälõhkujana edasi, töölisklasssi õndsaks tegeva kommunismi päikese suunas.

“Paras riik” nimega Eesti

Eva Truuverk: „Seega saab muutuste juures olema väga suur roll riiklikul suunamisel. Me oleme varasemast „igaüks-ise-majandab“- süsteemist astunud reeglite alusel toimivasse majandusruumi, midagi ei ole parata, riigi roll on suur, piitsa ja prääniku tähtsus kindlasti ei vähene.“

Fataalne suhtumine – mitte midagi pole parata! Riigi roll peab saama suur! Aktivistidele kohaselt paistab justkui, et Eva Truuverk soovib teisigi riike elama õpetada. Selleks on tal käepärast üks „paras riik“ nimega Eesti. Olles siin riigi poolt muutused läbi viinud, saab Rohetiiger fanfaaride saatel edulugu kuulutama minna juba Londonisse, Pariisi ja Brüsselisse.

Eva Truuverk: „Eesti suur väljakutse on aga hoopis asjaolu, et me oleme „paraja suurusega“ riik. Meil saab katsetada ja paika sättida nii tuleviku majandusmudeleid kui ka sotsiaalseid mudeleid, mida meie järel saavad rakendada ka suuremad rahvad. Arvan, et meil Eestis on suur võimalus välja töötada riigiüleselt tasakaalus majanduse mudel, see siin tööle panna ja hakata seda tutvustama teistele riikidele, innustama seeläbi neidki oma arenguid kiirendama ja sihte paremini seadma. Oleme Rohetiigris võtnud eesmärgiks luua Eestile 2025. aasta lõpuks tasakaalus majanduse mudel.“

Nagu näha, sellist tagurlikku lähenemist, et igaüks ise majandab, tuleb aga pidada kurjajuureks, sest see ju tähendab, et üksikisik ja ettevõtja mõtlevad oma peaga, leiavad parima viisi majandamiseks, et luua rikkust endale ja ühiskonnale. See pole Eva Truuverki maailmanägemuses nähtavasti enam lubatud. Rohetiigri lootustes saab aegunud ja jube kapitalism meie vaeses ning seni väga tagurlikus Eestis õndsalt ära muudetud juba 2025. aastaks.