Artikkel ilmus 15. septembril 2025 Postimehes

Kõigi ja kõige kallal valimatult kärkiv rahandusminister Jürgen Ligi ütles 3. septembril peetud Elektrilevi konverentsil, et elektri hinnast rääkida on «lame» ning «odav hind on ühiskondlikult odav eesmärk». Ülbus ja elukaugus on ilmselt need kangid, millega Archimedes tahtis liigutada maakera.

Siinkohal tuleb vaid ohates tõdeda, et Jürgen Ligi, kes pole valitsuses tööl esimest päeva, võiks siiski teada, et elekter ja selle maksumus on üks majanduse alustala – sarnaselt mootorikütuse ja muu strateegilise toorainega, kujundab elektri maksumus nii tootmise ja teenuste hindasid kui seda, palju riigis elav tarbija endale lubada saab. Paljudele leibkondadele on igakuine elektriarve valus väljaminek. Elektrilevi konverentsil oli teemaks muidugi eelkõige mitte niivõrd elektri enda, kuivõrd selle koju toimetamise hind. Selles valguses tasub sahtlist üles otsida elektriarve ja vaadata, mille eest ja kui palju raha küsitakse.

Suur osa arvest läheb «traatidesse»

Näiteks ühe 16A peakaitsmega majapidamise börsihinnaga paketi puhul tuli juulis tarbitud umbes 800 kWh elektri eest tasuda ligikaudu 37 eurot.

Seda numbrit vaadates võiks ju kergendatult ohata ja tõdeda, et seda polegi ju nii palju. Ent ometigi vaatab arvelt, mis tuli õigel ajal Enefiti kontole tasuda, vastu hoopiski summa 106 eurot. Sest lisaks elektri hinnale tuleb tasuda veel umbes 8,4 eurot taastuvelektri tasu ja elektriaktsiisi, ligi 21 euro eest käibemaksu ja… 39 eurot võrguteenuse tasu. Seega näeme, et juulis, mil elektrihind kõige hullem polnudki, ampsas elektriarvest kõige suurema osa hoopiski mitte elektri hind, vaid maakeeli öeldes «traaditasu». (Selguse huvides toon ka välja, et sama majapidamise augusti arve oli kallima elektrihinna tõttu juba 180 eurot ning seal oli võrgutasu osa juba protsentuaalselt väiksem.)

Loomulikult on võrgutasu oma olemuselt arusaadav, sest elekter peab ju kuidagi laupäeva hommikul elektrijaamast röstrisse ja televiisorikasti saama. Mõnikord tuleb elekter lausa läbi tuulte-tormide, läbi jäätunud liinide ja kukkuvaid puid trotsides… Kuid samamoodi, nagu villat müüv maakler leiab kinnistu kõrgele hinnale alati põhjenduse, ei muuda ilus jutt kallist elamist kuidagi taskukohasemaks. Olgu selles mitmesajaruutmeetrises lossis kasvõi kuus kullatud tualettpotti.

Võrgu- ja liitumistasud on kasvanud kui pärmi peal

Elektrilevi hinnakirja vaadates tekib õigustatud küsimus, kas see ettevõte (erinevalt Jürgen Ligi siunatud konkurentsiametist) ikka töötab tarbijate huvides või on tegemist ahne riigimonopoliga, kes oma kopsaka kasumi põhjatusse riigieelarvesse siirdab (siinkohal soovitan lugeda artiklit riigiettevõtete dividendidest: PM, 06.08.25) ja juhtkond seejärel tulemustasud kenasti taskusse paneb. Näiteks 2022. aastast alates on Elektrilevi küsitav võrgutasu järjekindlalt kasvanud: 2022. aasta juunis tõusis võrgutasu 10 protsenti, 2024. aasta oktoobris 7,1 protsenti ning selle aasta 1. augustist 2,6 protsenti. Samas on Elektrilevi hakanud tarbijaid juba uueks hinnatõusuks ette valmistama – nimelt teatas ettevõtte juht Mihkel Härm selle aasta juulis, et Eleringi võimaliku hinnatõusu tuules kavatseb Elektrilevi konkurentsiametilt 2026. aasta alguseks küsida umbes 10-protsendilist hinnatõusu.

Aga nagu telepoes armastati lisada, pole see kaugeltki veel kõik: palju suurema tõusu on läbi teinud just ampritasu: kui 2015. aastal maksis üks käibemaksuta amper 156 eurot, siis 2022. aasta juulis tõsteti ampritasu käibemaksuta hinda 198 euroni amper. 2024. aasta septembrist tuleb ühe ampri eest tasuda 331,15 eurot. Kuna sellele summale lisandub veel käibemaks, tuleb ühe ampri eest maksta tegelikult 410 eurot ja 63 senti. Võtame siinkohal näiteks 25A peakaitsmega majapidamise rajamise: selle puhul tuleb liitumistasuna välja käia kokku 10 300 eurot.

Elektrilevi puhaskasum ulatub kümnetesse miljonitesse

Iga hinnatõusu taotluse juurde käib muidugi nutt ja hala selle üle, kuidas raha millekski ei jagu ja kuidas vaene riigiettevõtte vaat et nälgib. Samas näeme, et 2023. aastal oli Elektrilevi puhaskasum 34,2 miljonit ja 2024. aastal 31,8 miljonit eurot. 2025. aastaks oodatakse lausa 46,6 miljoni suurust puhaskasumit. Ja seda hoolimata tõsiasjast, et eelmisel aastal investeeris Elektrilevi võrgu töökindluse tagamisse 132 ja sel aastal 200 miljonit. Mis on muidugi igati positiivne, kuid… Samas on neid näitajaid analüüsides selge, et kümned miljonid puhaskasumit on mõeldud eelkõige dividendideks priiskava riigi püsikulude katteks. Aga miskipärast on meil peaaegu iga suurema tormiga ligikaudu 5–10 protsenti elanikke elektrita.

Nägu läheb veelgi mornimaks, kui vaatame lõunanaabrite poole. Näiteks tõi Elektrumi juht Martin Raadik 2024. aasta 16. septembri Postimehes välja, et liitumise võrgutööde puhul on hinnavahe Lätiga viiekordne, Leeduga aga lausa seitsmekordne. Sealjuures mainis Raadik, et Lätis on võrguliitumise tasud e-mobiilsusega seotud projektidele 50-protsendilise allahindlusega ning allahindlust rahastatakse Euroopa Liidu infrastruktuuri fondidest.

Riigi kaks nägu – kallis elekter ja rohepööre

Miks meie seda ei tee? Ega sellele head vastust olegi – ilmselt on meie prioriteedid olnud mujal või on mõni «tubli» ametnik lihtsalt võimaluse käest lasknud. Siinkohal on paslik mainida, et kui Elektrilevi puhul pistetakse käsi võrgu «tormikindlaks» muutmiseks tarbija taskusse, siis on meie lõunanaabrid ka siin meist osavamad olnud ning vajalikud investeeringud Euroopa abiga ära teinud. Meie puhul on siit-sealt küll midagi saadud, kuid ilmselt tuleb maakaabli peale ülemineku 2,5 miljardit eurot kinni maksta siiski Eesti maksumaksjal.

Samas räägib valitsus kalli elektrihinna ja võrgutasu juures endiselt muinasjutte elektriautodest ning «nügib» niigi majanduslikus kitsikuses olevaid peresid vaat et võõrvõimule omase arrogantse järjekindlusega «jätkusuutlikumate valikute» poole. Mis siis, et kalli elektri ja sellega kaasnevate tasude, suurte liitumistasude ja elektriautode kõrge hinna tõttu on särtsumobiili omada majanduslikust vaatenurgast pigem sõgedavõitu hobi kui praktiline valik.

Siinkohal tuleb lisada, et ka elektriautode laadimistaristu arendamine on jäänud toppama samadel põhjustel: uusi punkte on üüratute liitumistasude tõttu lihtsalt ebamõistlikult kallis rajada. Rohehulluses neid muidugi rajatakse, kuid sealt «tangitud» elekter teeb sõitmise nii kalliks, et värskelt EV soetanud inimene soovib, pisar silmas, oma vana ökonoomset diiselautot tagasi.

Kallid hinnad suretavad ettevõtlust

Kuid see kõik on köömes, võrreldes sellega, millist mõju avaldab elektriga seotud hinnaralli meie majandusele. Hea näide on siinkohal suurim elektritarbija ja puitmassi tootja Estonian Cell, kes peab pidevalt elektrihinna maksumuse tõttu tootmist seiskama. Nii võis mais ERRi vahendusel lugeda, et Heinzel Groupi kuuluva Estonian Celli eelmise aasta netokahjum oli 8,8 miljonit eurot. See tähistab ettevõtte teatel mõningast paranemist, võrreldes 2023. aasta 22,9 miljoni euro suuruse kahjumiga. Nimelt suutis ettevõte 2024. aasta esimesel poolel vähendada oma tootmiskulu, kuid aasta teisel poolel põhjustasid volatiilne energiaturg, üleilmsed logistilised tõrked ja langevad müügihinnad lisatakistusi.

Sealjuures pidi ettevõte elektri hinna kõikumistest tingitud finantskahjude minimeerimiseks töötama vähendatud võimsusega ning 20 päevaks tootmise täielikult peatama. Väiksemaid ja uudisekünnist mitteületanud ettevõtjaid, kes on pidanud elektrikulude tõttu uksed sulgema, on teisigi. Ilmselt on neid rohkem, kui arvata oskame.

Kui võrguühendus muutub luksuseks, ei saa me enam rääkida pelgalt tehnilistest vajadustest. Arvestades suurt maksukoormust, vähenevat ostujõudu, lokkavat inflatsiooni ning peatset talve, oleks valitsusel aeg mõelda sellele, kuidas elektriga seotud hinnatõusudele pidurit panna. Sest praeguseks on selge, et nii Enefit, Elektrilevi kui Elering suudaksid hindu kergitada kasvõi igas kvartalis.