Haiglate erakorralise meditsiini osakondade (EMO) koormus on pakkunud kõneainet aastaid – eks me ju kõik tea kedagi, kes EMO-s tunde ootama pidi. Samas ei saa pikad ootejärjekorrad kuidagi tulla üllatusena, sest tervise arengu instituudi (TAI) andmetel pöördus tunamullu ehk 2024. aastal erakorralist abi saama üle Eesti 507 075 inimest, mis teeb keskmiselt 1386 inimest ööpäevas, neist lõviosa Tallinnas.

Samas on teada, et kõik EMO-desse pöörduvad patsiendid tegelikult vältimatut abi ei vaja. Ka riigikontroll tõdes 2018. aastal, et inimesi sunnivad EMO-sse pöörduma halvad perearstid ja eriarstide pikad järjekorrad. Tegelikkuses inimene siis ikka päris ilmaasjata arsti poole ei pöördu ning EMO-s ootajad on seal enda arvates kindlasti põhjusega. Mis siis, et meditsiiniliselt võib see põhjus olla sageli kolmanda või viienda järgu tervisemure, mistõttu tuleb oodata tunde ja endast mööda lasta hullemas seisus kaaskannatajaid.

Nädalavahetustel EMO-dele alternatiivi pole

Siinkohal tuleb ka küsida: kuhu need inimesed siis minema peaksid? Nädalavahetusel ja tööpäevadel peale kella 17-t perearst enam naljalt vastu ei võta, samas ei oska tavakodanik oma tervisemuret ka adekvaatselt hinnata. Lisaks teab iga inimene paraku ka juhtumeid, kus pealtnäha lihtsalt halb enesetunne on päädinud raske tervisekahjustuse või lausa surmaga. Kui patsient oskaks oma tervislikku olukorda uuringuteta hinnata, siis polekski meil ju arste tarvis.

EMO-de ülekoormatuse põhjuseid tulebki tegelikult otsida meie esmatasandi tervishoiust ehk mõlemat jalga lonkavast perearstisüsteemist. Alustame sellest, et nii mõndagi suurema nimistuga perearsti on ka tööajal keeruline tabada. Samuti on näiteks Tallinnas palju mujalt Eestist siia tööle või õppima tulnud inimesi, kelle registreeritud elukoht (ning seega ka perearst) on hoopiski Paides, Vastseliinas või Valgas. Teame, et perearsti vahetamise korra peab sellega nõus olema ka uus perearst, ning kui tema nimistu on täis, võib perearst uue patsiendi võtmisest keelduda. Samuti ei ole inimesel võimalik sõita Eesti teise otsa lihtsalt selleks, et perearstiga konsulteerida. Jällegi päästab EMO – see on lähemal, kiirem ja tegelikult sageli ka usaldusväärsem. Paraku on nii, et kui perearst on mõeldud tervishoiu esmatasandiks (koos apteekrite ja kiirabiga) ehk vundamendiks, siis selle tasandi eiramine või ebaadekvaatsus mõjutab süsteemi kõiki muid komponente. Nii ka juhtub, et vältimatu abi andmiseks mõeldud EMO-d peavad lahendama muresid, mis justkui otseselt nende vastutusalasse ei kuulu.

Tallinna kogemus näitab: perearste vajatakse ka nädalavahetustel

Olukorra lahendamiseks tuleb pilk pöörata just perearstinduse poole. Toon näite – 1,5 aastat tagasi andis Tallinna linnavõim lisaraha lastehaigla EMO-sse ühe pediaatri võtmiseks ja järjekorrad lühenesid märgatavalt. Samuti kuulutas Tallinn pool aastat tagasi välja hanke nädalavahetustel eelregistreerimisega perearstiteenuse osutamiseks. Selle hanke võitis Confido ja kõik ajad on reedest pühapäevani täis kohe, kui registreerimine avatakse. Mõlema, nii lastehaigla kui ka Confido külastajad on teenusega rahul ega ole EMO-sse läinud. Sellevõrra on Tallinnas järjekorrad EMO-s lühemad, aga kahjuks ikka piisavalt pikad, et närvi ajada.

Samuti tehti eelmise aasta detsembrikuu nädalavahetustel perearstiliinile 1000–1200 kõnet ööpäevas, sest hoolimata puhkepäevadest vajasid inimesed suure gripilaine ajal abi. Ka see nõustamisteenus võttis nii mõneltki põhjuse minna EMO-sse abi otsima. Seega näitab kogemus selgelt: vajadus perearstiteenuse järele nädalavahetustel on olemas ning selleks, et EMO-de koormust vähendada, tuleb praegust perearstisüsteemi reformida. On selge, et kuigi nii strateegiline kui ka operatiivtasand vajavad remonti, on ka taktikalisel tasandil (ehk siis PERH või ITK juhtkonna tasemel) võimalik olukorda parandada. Selline EMO-de ülekoormatus on triviaalne juhtimisülesanne, mida tegevjuhtkond on palgatud lahendama, mitte halama. Kui palju läheks aega lahenduse leidmiseks olukorras, kus restorani riidehoius oleks pidevalt pikk saba ja osa kliente läheks seetõttu mujale? Kas tõesti saaks selline olukord kesta aastaid ning restorani omanik siunaks vaid valitsust ja ootaks abi Tallinna raelt? Vaevalt. Pigem on selline käitumine omane ühele teisele riigikorrale, mille alt pääsesime pea 35 aastat tagasi.

Olgem ausad, ka esmaspäevast reedeni kell 8–17 sageli kättesaamatute perearstidega toimiv perearstisüsteem oleks samuti justkui osa samast ja oma aja ära elanud ajajärgust. 

Seega tuleb probleemi lahendamiseks mitte hurjutada patsienti või suurendada EMO visiiditasusid, vaid minna tagasi algusesse ning parandada need ebakohad, mis mõjutavad lõppkokkuvõttes kogu tervishoidu.

Ilmus 30. jaanuaril 2026 Delfis vastukajana kiirabibrigaadi juhi Elvina Tombergi repliigile.