Aritkkel ilmus Postimehes 21. septembril 2025

Liiklusohutusprogramm 2026–2035 (LOP35) on paberil ilus – dokumendis on välja toodud nii soov säästa inimelusid kui viited Euroopa sarnastele eesmärkidele. Kui selles poleks mitut kohe eriti suurt AGA.

Nimelt on LOP35 praktikas järgmine samm jälgimisühiskonna normaliseerimisel, kus «ohutus» muutub universaalseks ettekäändeks laiendada järelevalvet, koguda üha rohkem andmeid ja lihvida trahvimasinat. Programmi enda tekst ütlebki otse välja, et «lähtudes ohutust liiklussüsteemist, võimaldab see (programm) liikuda reaktiivsest tegutsemisest ennetava, tervikliku ja pikaajalise visiooni suunas». Praktikas tähendab «senisest palju laiema liiklusohutusalase teabe kogumine, säilitamine, analüüsimine ja levitamine» tegelikkuses seda, et riik murrab taas meie elutuppa ning jälgib teraselt seda, mida me seal ikkagi teeme.

Mõttepolitsei sugulane

Siinkohal on paslik meenutada, et alles äsja tuli siseministril avaliku halvakspanu tõttu tagasi võtta rahvakeeles «mõttepolitsei» eelnõuks ristitud soperdis. Lähemal vaatlusel aga selgub, et LOP35 on ju tegelikult sama liiki loom, kes lihtsalt murrab sisse teisest uksest – on ju siililegi selge, et keskmise kiiruse mõõtmist ei saa teha ilma kõiki autosid fikseerimata ning nende andmeid võrdlemata, salvestamata ja töötlemata. Pole vaja kahelda, et ka autojuhi ning kaassõitja näod jäävad fotodele. Ehk igal juhul toob LOP35 sellisel kujul kaasa eraelu puutumatuse tõsise riive. Suur Vend tahab inimsipelgatest kõike teada, sest see annab talle piiramatu võimu nende üle.

Ülaltoodu lugemine paneb peast kinni haarama ja küsima – kust see kõik tuleb? Näeme, et (taas) pole sellele eelnenud ei avalikku arutelu ega poliitilist debatti. Eelnõu valmistas kabineti harmoonilises vaikuses ette transpordiamet, poliitikutele jääb lihtne roll see heaks kiita ja levitada sõnumeid «targemast ja tõhusamast järelevalvest». Nagu meil juba kombeks saanud, pole see dokument mitte rahvaesindajatelt ja seega rahvalt alguse saanud soov midagi parandada, vaid ametnike poolt tuppa tassitud Brežnevi pakike, mis arrogantselt valitsuse lauale kinnitamiseks visatakse. Kui keegi vastu põtkib, saab viidata ju oravate ja Eesti 200 koalitsioonileppele, kus on muu hulgas kirjas, et koalitsiooni üheks «prioriteediks on targem järelevalve, turvalisemad teed ja liikluskäitumise muutused».

Utoopilised eesmärgid ja ülikallis teostus

Turvalisi teid ametnikud enda sõnul ka meile pakuvad. Mis siis, et seda eesmärki ei minda täitma tee-ehituslike meetmetega ja inimeste koolitamisega, vaid sooviga inimeste eraelu puutumatust vägistada, mida kroonib repressioon.

Kuigi programmi ambitsioon on kõlav ehk aastate 2033–2035 keskmiseks sihiks on 22 hukkunut ja 272 raskelt vigastatut aastas ning 2050. aastal peaksime jõudma «liiklussurmadeta Eestisse», kuuluvad mistahes nulleesmärgid utoopia valdkonda – meenutagem kasvõi tõsiasja, et isegi piiritus pole sajaprotsendiliselt puhas. Ajaloohuvilistele meenub kahtlemata NLKP peasekretäri Nikita Hruštšovi 1961. aastal antud samavõrd kõrgelennuline lubadus, et kommunism saabub NSVLis 1980. aastaks. Paralleelid on hämmastavad.

Ehk poleks soov sajaprotsendilist piiritust valmistada niivõrd häiriv, kui sellega ei kaasneks tõsiasi, et nüüd soovitakse selle (saavutamatu) eesmärgi poole jõudmiseks sisse seada enneolematu mõõtkavaga jälgimisaparaat.

Et asi päris abstraktne ei oleks, toon utoopiast ühe konkreetse näite: näiteks on dokumendis kirjas, et tulevikus «piirkiirused arvestavad inimkeha haavatavust, et inimesel mõjuvad kokkupõrkejõud jääksid allapoole inimkeha taluvuspiiri». Ometigi teame, et autod (eriti suured ja tavaautodest raskemad elektriautod) on inimesele otsasõidu korral igal juhul ohtlikud – on olnud juhtumeid, kus inimesele veereb garaažis käsipidurita auto peale. Tagajärjeks surm, kiiruseks 3 km/h.

Miljonid eurod tuulde

Majanduslikult on LOP35 samuti üks paras LOPS, sest programmi eesmärkide täitmiseks kulub ainuüksi aastatel 2026–2029 hinnanguliselt 94,4 miljonit eurot, millest 39,2 miljonit läheb liiklusohtlike kohtade ümberehitamiseks. See viimane on ka paraku programmi ainus ratsionaalne osa. Maksumaksja raha põletamise talgutel lisanduvad kaamerate ost ja paigaldamised, hooldus, side, uued IT-lahendused ja menetlustaristu ehk kulud, mis jooksevad püsikuluna edasi ka aegadel, mil eelarve kriuksub. Arvestades, et praeguses olukorras tuleks iga euro kulutamisel selle kasulikkust kaaluda, jääb üle vaid küsida – kus on tasuvusanalüüs, mis lisaks eeltoodule arvestab ka aeglasemate sõitude, pikemate tööpäevade ja suurema kütusekuluga? Kas keegi kujutab ette, milline lõputu küünlapäev hakkab maanteedel tiksuma, kui autojuhid hakkavad automaatse kiirusehoidja abil 80 km/h ja mõned kindlasti veelgi aeglasemalt sõitma. Möödasõidud aga on välistatud, sest kes tahaks riskida keskmise kiiruse ületamisel kaasneva trahviga. Ja juhul, kui juhte pidevalt aeglustatakse, siis kus on maanteedel venimisest ning pidevast jõnksutamiseest tekkiva kõrgema kütusekulu põhine kliimaanalüüs? Nii palju siis rohepöördest.

Kahjuks tundub, et keegi midagi analüüsida ei soovigi. Selle asemel, et ehitada ülekäigurajad turvalisemaks, vähendatakse autode kiirust. Nii deklareerib ka «Ohutu kiiruse» peatükk, et prioriteet on saavutada ohutu kiirus «taristulahenduse ja/või järelevalve kaudu». Tõlkes: milleks muuta liiklussõlmi ehituslikult ohutumaks, kui saab kiirust alandada ja boonusena inimest jälgida ja trahvida. Riigieelarve muudkui kosub!

Nagu meie ametnikel kombeks, viidatakse loomulikult Euroopale ehk 2017. aasta märtsis vastu võetud Valletta deklaratsioonile, mille kohaselt võtsid Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused kohustuse vähendada liiklusõnnetuses hukkunute ja raskelt vigastatute arvu. Pangem tähele – 2018. aastal seadis Euroopa Liit eesmärgi vähendada liiklussurmade ja raskelt vigastatute arvu poole võrra ning jõuda 2050. aastaks nulli lähedale. Ehk nagu ikka, ei jõua meie mitte «nulli lähedale», vaid ikka kohe päris nulli. Tekib küsimus, miks sotsiaalministeerium pole veel sellist arengukava ette valmistanud, kus on kirjas, et aastal 2035 ei haigestu enam ükski inimene Eestis ja alates 2050. aastast ei suregi enam keegi Eestis. Ametis olev valitsus saaks veel sellel aastal raporteerida nullsuremuse programmi käivitamisest tervishoius!

Kahjuks ei ole lootust, et meie valitsus transpordiameti plaanile ei suudaks öelda. Sest mingil põhjusel on totalitaarse jälgimisühiskonna ehitamise ihalus niivõrd suureks kasvanud, et selle õigustamiseks leiab alati põhjuse. Mul on halb eelaimdus, et niimoodi jätkates ei jõua me tulevikus mitte 2050. aastasse, vaid hoopiski aastasse 1984.