Avaldatud 18. mai Postimehe arvamusrubriigis

Täna suundus koos Läti, Leedu ja Islandi välisministritega Gruusiasse ka Eesti välisminister
Margus Tsahkna. Kuigi reisimine ja teiste riikide külastamine on oluline osa välissuhetest ja
välisministri tööst, jääb sedapuhku arusaamatuks, mida soovime ja suudame me saavutada
riigis, mis on juba kiitnud heaks välismõju seaduse ja seadnud enda sihiks mitte Euroopa
Liidu, vaid Venemaa Föderatsiooni väärtus- ja mõjuruumi.
Tsahkna puhul polegi tegemist ilmselt mitte niivõrd Eesti välispoliitiliste suundade kaitsmise
ja Gruusia opositsiooni toetamisega, vaid alla valimiskünnist kukkunud E200 reitingu
päästmise ning isikliku Euroopa Parlamendi valimiskampaaniaga. Midagi taolist nägime ka
Tsahkna India visiidi ajal, mil välisminister oli ministeeriumi raha eest kaasa võtnud lausa
suunamudija. Eks ikka selleks, et olla popp ja noortepärane ning püüda nooremate valijate
hääli.

2024 pole 2008

Loomulikult saavad Tsahkna toetajad viidata president Ilvese 12. augustil 2008 tehtud
visiidile, mil Ilves külastas koos Poola riigipea Lech Kaczyński, Leedu riigipea Valdas
Adamkuse, Ukraina riigipea Viktor Juštšenko ning Läti peaministri Ivars Godmanisega
Venemaa Föderatsiooni rünnaku alla sattunud Gruusiat.
Toonase visiidi sõnum oli selge: oleme end kaitsva riigi ja rahvaga samas paadis ning
kinnitame presidendile, et lääne toetus Gruusiale on garanteeritud. Tegemist oli vajaliku
visiidi ja vajaliku sõnumiga. Meid võeti vastu kui sõpru ning ainsad, kes toonase sammu üle
ei rõõmustanud, kuulusid Venemaa juhtkonda.
Täna on olukord teistsugune. Alustame kasvõi sellest, et toonane president Saakašvili ei ole
täna Gruusias enam mitte kangelane, vaid poliitiliselt tagakiusatud ja süüdimõistetud vang.
Võim on erakond Gruusia Unistus käes, kelle ridadest sai sel aastal peaministriks Irakli
Kobahhidze. Gruusia Unistus tuli võimule 2012. aastal Šaakasvili-vastaseid meeleolusid ära
kasutades ja on enda võimu tasapisi aina kindlamaks betoneerinud. Kui 2020. aastal sai
Venemaa-meelne Gruusia Unistus 150 parlamendi kohast endale lausa 91, tekkisid selle
tulemusena nii kahtlus valimiste legitiimsuses kui ühiskondliku pahameele väljendusena ka
meeleavaldused. Et järgmistele valimiste võidule veelgi lihtsamalt vastu minna, peavad uue
seaduse kohaselt “välismõju kodanikuühiskonna rühmitused”, kes saavad rohkem kui 20
protsenti oma sissetulekust välismaalt, registreerima end kui “võõrvõimu huve teenindavad
organisatsioonid”. Seaduse kriitikud on tõstnud esile, et seda hakatakse kasutama
korruptsioonivastaste võitlejate ja valitsuse kriitikute vaigistamiseks. Euroopa Liit hoiatas
Gruusiat, et sellise seaduse vastuvõtmine takistaks riigil ühenduse liikmesuse suunas
liikumist. “Kui antud seadus vastu võetakse, siis sellest saab tõsine takistus Gruusiale riigi
Euroopa perspektiivile,” ütles EL-i pressiesindaja Peter Stano.

Miks me Lukašenkot ei taha veenma minna?

Ometigi oli Gruusia Unistusel sellest suures plaanis absoluutselt kama ning seadus, millega
öeldi Euroopa Liidule, NATO-le ja seega ka meile “nägemist”, võeti vastu häältega 84-30.
Karta on, et kuigi uue seaduse vastu on nii Gruusia president Salome Zurabišvili kui
opositsioon, on praegusel hetkel sealsest lobistamisest sama palju kasu kui Valgevene
juhtkonna veenmisest Putinit enam mitte toetada. Siinjuures ärgem unustagem, et
Valgevene opositsioon korraldas 2020. aastal peale Lukašenko järjekordset “triumfi”
valimistel samuti suuri ja vihaseid meeleavaldusi, kuid nende kätt me hoidma ei läinud. Ei
tulnud kellelgi mõttesse minna ka kohtuma Lukašenko ja tema administratsiooniga,
veenmaks neid läbi viima uusi ja ausaid valimisi.
Visiidi päevakava alusel kohtuvad välisministrid Gruusias nii eelnõu vastu seisva president
Salome Zourabitšvili kui valitsusparteisse kuuluvate parlamendi spiikri Šalva Papuašvili ning
peaminister Irakli Kobakhidzega. Lisaks Venemaa-meelsele peaministrile istutakse seega
sama laua taha sellesama spiiker Šalva Papuašviliga, kes nädal tagasi teatas valitsuspartei
Gruusia Unistus otsusest luua andmebaas välisagentide seaduse vastu protestidel osalevate
isikute kohta. Sisuliselt on tegemist poliitiliste vastaste registrisse kandmise ja
stigmatiseerimisega.

Sõnade asemel on vaja tegusid ehk sanktsioone

Peame mõistma, et välisminister institutsioonina peab praegusel keerulisel ajal töötama
suundadel, mis aitavad Eestit kaitsta ja hoida meie liitlassuhteid. Gruusia Venemaad
soosivale juhtkonnale ilusaid sõnu pildudes ei väära me ei Gruusia Unistuse
otsustusprotsessi ega muuda nende olukorda kuidagi keerulisemaks.
Aasta tagasi ütles toonane Gruusia peaminister Irakli Garibašvili, et sanktsioonide
kehtestamine Venemaale hävitaks Gruusia majanduse. Sõnum, mille saame ilma Putini
sõpradega füüsiliselt ühe laua taha istumiseta saata olekski meie vaates see, et Eesti teeb
kõik selleks, et hoopiski Gruusiat ennast tabaksid Euroopa Liidu sanktsioonid.
Seega peame enda jõupingutused suunama hoopiski sanktsioonide kehtestamisele, sest
Venemaaga sarnaselt käituv riik peab saama ka sarnase kohtlemise osaliseks.
Ning kui Tsahkna kellegiga kohtuda tahab, siis peaks tema päevakavas olema Gruusia
küsimuse arutamine enda Euroopa ja Ameerika Ühendriikide kolleegidega. Sest erinevalt
Gruusia Unistuse liikmetest, meil on nendega midagi rääkida.