BBC skandaal peaks murelikuks tegema iga kodaniku, kes maailmas toimuva vastu huvi tunneb. Esiteks tekitab see küsimuse, keda-mida üldse allikana usaldada, teiseks paneb aga küsima, kui vaba on meie enda meedia kallutatusest.

Novembri alguses avaldatud endise ajakirjaniku ning hiljutise BBC toimetusjuhiste ja standardite nõukogu sõltumatu nõuniku Michael Prescotti raport oli valus lugemine. Prescott tõi välja, kuidas BBCis lõigati teadlikult kokku toonase presidendi Trumpi kõne nii, et jääks mulje 6. jaanuari üleskutsest vägivallale. Lisaks sellele on BBC toimetus kajastanud Palestiina ja Iisraeli konfliktis soosivalt Hamasi narratiivi, tsenseerinud soomuutmise teemalise debati sõnumeid ja lisaks avaldanud valeväidetel põhineva raporti, kus süüdistati autokindlustajaid rassismis.

Need näited on koondanud endasse viimaste aastate kultuurisõdade lahingumoona – Palestiina, Trump, transsoolisus, rassism. Lisame veel juurde rohepöörde, venelaste rünnaku Ukrainale ja näiteks vaktsineerimisteemad ning kokteil ühiskondi lõhestavatest infomiinidest on koos. Need on teemad, mille suhtes inimesed infot enim otsivad ja seniste tõekspidamiste järgi peaks Briti rahvuslik ringhäälingukompanii olema usaldusväärsuse etalon – kui BBC nii ütleb, siis nii ka on. See on ju kontrollitud ja usaldusväärne.

Aga võta näpust. Tuli välja, et uudiseid (mille suhtes igale esimese kursuse ajakirjandustudengile raiutakse pähe, et need on neutraalsed) saab esitada kallutatult, lõigates kokku suvalisi lauseid ja andes sõna „õigetele“kõneisikutele. Arst minus küsib – kuhu edaspidi saan suunata inimese, kes tahab rohkem uudist uurida või lugeda? Poliitikuna tean, et ühest meediamajast võin ma enda öeldu suhtes oodata huvitavaid tõlgendusi. Inimesena tahaks aga teada, mis annab ühele keskmisele ajakirjanikule aluse arvata, et just tema omab tõemonopoli?

Ideoloogiline kallutatus aina süveneb

Meediakanalite vasak-paremskaalal paiknemine pole iseenesest midagi uut ja enneolematut. Kui tuua näiteks sama vana hea Inglismaa, siis on teada, et The Guardiani loeb vasakpoolsete vaadetega linnaintellektuaal, samas kui The Telegraphi loeb sigarit pahviv kohalik skvaier viskiklaasi taga. Või milleks vaadata kaugemale Eestist, kus viimased 15 aastat jookseb liberaalide ja konservatiivide joon Eesti Päevalehe (EPL) ja Postimehe vahelt. Siiski on seni olnud tahtmine uskuda, et uudised on ideoloogiast puhtad – toon neutraalne ja sõna saavad võrdselt kõik osapooled. Seni vaid arvamusrubriikides toimuv on aga laienenud kogu ajalehe mikrokosmosesse – ajakirjanikele ja toimetajatele.

Jälgin juba ammu murega, kuidas üks anonüümne tegelane Facebookis, kes varjab ennast nime Mitte_tallinn taha ja nimetab autoomanikke pelgast auto omamise faktist tulenevalt liiklusmõrvariteks, saab oma postitustele laike EPLi ajakirjanikelt. Veelgi enam – EPL võimaldas sellel isikul (või isikute kollektiivil) avaldada lausa arvamusloo, millel polnud autorit. Kuid ka see pole veel kõik. Regulaarselt annab sealne toimetus liiklus- ja autoteema kajastamiseks ajakirjanikule, kes oma Xi (endine Twitter) kontol on näiteks esinenud postitusega sellest, kuidas teda isiklikult solvas, et Tallinna lennujaamas oli autoreklaam ja see häbistavat Tallinna, sest viimane pidavat näitama meie autolembust.

Ajakirjanikul on õigus isiklikule arvamusele ja sümpaatiatele. Kui aga inimene on avalikult näidanud oma vaenulikkust ja kallutatust teatud teemade suhtes, kas ta siis on ikka õige inimene neid n-ö spetsialistina kajastama? Toimetaja asi oleks sellises olukorras anda lugu või intervjuu ehk kellelegi teisele teha või tasakaalustada hiljem tulemus toimetaja neutraalse käega.

Meelsuse suunamine toob äärmused

Eestis on rahvusringhääling (ERR) üritanud käia noateral, hoides neutraalset tooni, kuid püüdnud samas ka ajaga kaasas käia ning kõnetada kõiki rahvastiku segmente. Aeg-ajalt on konfliktid ametnike või poliitikutega huumori valdkonda kuuluvad. Meenutame kasvõi hiljutist palagani, kus vihaselt vaieldi, kas sihilikult vee alla jäetud metsamaad saab ikka nimetada metsa uputamiseks. Teinekord läheb aga väärtuskonflikt nii kaugele, et mõni temperamentsem poliitik asub lausa nõudma ERRi sulgemist.

Kuid jällegi – kuni erinevad seisukohad ja põhimõtted jäävad arvamusrubriiikidesse ja/või jutusaadetesse ning meelelahutustoimetuste mängumaale, on kõik siiski enam-vähem korras. Inimene saab aru, kes ennast väljendab ning tal on vabadus antud meediatoodet tarbida või siis mitte. Isiklikult jään ma siinkohal alati vankumatult toetama kuulsa Voltaire’i biograafi Evelyn Beatrice Halli elegantselt sõnastatud mõtet: „Ma ei kiida heaks seda, mida ütled, kuid kaitsen surmani sinu õigust seda öelda.“

Viimane aga ei käi uudise või uudisloo kohta. Ka isiklikus elus kõige üllamaid (enda arvates) põhimõtteid omav ajakirjanik peab suutma sisse ja välja hingata ning tegema oma tööd neutraalselt ehk eesmärgita lugeja või vaataja mõtet suunata. Kui see osutub ületamatult raskeks ja ei suudeta vastu panna soovile sisse pikkida hinnanguid või kallutada kajastust, on aeg leida elus muu väljakutse.

Igatahes on viimastel kuudel ilmselt nii mõnigi kodanik tabanud end mõttelt, et Trumpi populaarsuse taga ongi just vasakpoolse ideoloogia järjekindel, agressiivne ja – nagu on selgunud – suisa petturlik pealesurumine. Sest kui ikka pendel ühte äärde ära vedada, siis järgmisena maandub ta keskkoha asemel hoopis teises äärmuses. Mõlemal juhul kannatavad need, kes tahavad elada tavapärast ja normaalset elu ega hooli pidevast ühiskondlikust nääklemisest.

Ilmunud 19. novembril 2025 Postimehe arvamusrubriigis