Viimastel aastatel on Tallinna juhtimine muutunud üha tsentraliseeritumaks – linnaametid on saanud juurde ülesandeid ja rahastust, samas on linnaosavalitsuste roll jäänud pigem sümboolseks ja mikrohalduslikuks, mitte sisuliseks.

Ja kuigi juhtimismugavuse seisukohalt on ametitesse koondatud teenustes oma loogika, siis linnakodaniku jaoks on see tähendanud probleemilahendajate kaugenemist, sest linnaosade elanikud ootavad otsuseid ja lahendusi just oma linnaosa ehk oma kodu, oma tänava ja oma pargi tasandil.

Kesklinna vanemana näen iga päev, kui keeruliseks teeb asjaajamise vastutuse jagamine. Võib juhtuda, et pargi nõlv kuulub linnaosale, aga treppi hooldab keskkonna- ja kommunaalamet (Keko). Kui torm murrab puid, kulutame tihti aega just selleks, et selgeks teha, kelle rida miski on. Sama on teede ja kõnniteedega – kus lõpeb ühe ametkonna vastutus ja algab teise oma? Selline killustatus ei teeni ei elanikku ega linna tervikuna.

Kivi liigutamine käib üle jõu?

Konkreetseks halenaljakaks (ja samas kurvaks) näiteks sellest, kuidas linnaosa teab, kuid ilma keskkonna- ja kommunaalametita ei tee, on Harju ja Vana-Posti ristmikul Pegasuse juures asuv lahtine tänavakivi. «Kuna käin sealt iga päev kaks-kolm korda mööda, siis olen märganud, kuidas inimesed komistavad, lapsevankriga sinna vastu põrutavad ja täna hommikul ka üks vanaproua kukkus,» kirjutas üks linnakodanik 30. oktoobril Tallinna abilinnapeale. Ühtlasi päris ta, kas ja millal oleks võimalik see kivikene jälle maapinda kinnitada. Abilinnapea suunas kirja igati loogiliselt edasi Kesklinna valitsusele. Kirjaga tutvunud Kesklinna valitsuse linnakeskkonna talituse juhataja tõdes aga, et kuigi kõnealune kivi asub tõepoolest Kesklinna linnaosa territooriumil (täpsemalt vanalinnas), peab ja saab sellega tegeleda ikkagi tsentraalne linnavõim ehk Keko, sest see on nende vastutusalal. Ehk mure pole meile võõras, kuid selle lahendamiseks pole meil ei otsustusõigust ega vahendeid.

Samamoodi näeme, et ka linnaplaneerimise puhul tuleb linnaosadele ja kohalikele inimestele anda rohkem otsustusõigust. Heaks (või hoopiski halvaks?) näiteks on siinkohal Salme tänava saaga, kus uue tänavalahendusega kadusid nõiaväel ka pooled parkimiskohad. Postimees kirjutas 2. oktoobril, et kogukonna tagasiside jäi linnavõimul vist märkamata, sest ühe Salme tänava elaniku sõnul oli kaasamiskoosolekul osalenud 35 elanikust 34 üksmeelselt sellise projekti vastu.

Neid kahte vastandlikku näidet vaadates tekib õigustatult arusaam, et tsentraliseerimise kõrvaltoimena on linnavõim omandanud kohati lausa bipolaarse iseloomu: kui pikalt linnakodanikel pinnuks silmas olev tänavakivi ootab ammuilma kõrgemalt tulnud käsku ja töömeest, siis linnaruumi planeerimisel liigutakse soovi korral edasi lausa võimsa teerullina. Samas on selles bipolaarsuses ka oma loogika – mõlemal juhul jääb kaotajaks linnakodanik, kelle aitamiseks linnaosavalitsus jääb nõrgaks ning tsentraalne linnavõim kaugeks ja ükskõikseks.

Linnaosad vajavad rohkem vabadusi

Pole saladus, et just linnaosade valitsused tunnevad oma piirkonda kõige paremini. Me teame, milline haljasala on kogukonna jaoks oluline, kuhu on vaja paigaldada või kus parandada pinke, kus võiks olla parem tänavavalgustus, või kus asub näiteks mõni lahtine ja inimesi ohustav tänavakivi. Ka inimesed ootavad abi ja nõu just linnaosavalitsuselt, mitte keskselt ametkonnalt, mis kõik oma tööd veel omakorda alltöövõtjate võrgustikule edasi suunab. Ei pea olema raketiteadlane, et mõista – kui linnaosa haljastuse hooldamise eest vastutaks on linnaosavalitsus, oleks tegutsemine selles valdkonnas kiirem ja paindlikum. Sama kehtib ka prügiveo ning tänavahoolduse puhul. Need aga ongi olulised teenused, mille kvaliteeti tajuvad inimesed kõige teravamalt.

Linnaosadele tuleks tagasi anda otsustusõigus ja vahendid, et tagada puhtam ja paremini hooldatud elukeskkond. Keskne planeerimine võiks keskenduda suurtele infrastruktuuriobjektidele – näiteks Peterburi tee, Pärnu maantee ja teiste põhitrasside ehitushangetele jmt. Selline tööjaotus oleks loogilisem ja tulemuslikum. Linnakodanik peab nii teadma kui tundma, et tema murega tegelevad teda mõistvad inimesed. Ja kuigi Eesti on väike ning Tallinn väiksem veel, on igal linnaosal oma nägu, oma elanikkond ning omad vajadused.

Detsentraliseerimine ei tähenda seega mitte ainult linnavalitsuse rolli vähendamist, vaid vastutuse andmist neile, kes inimeste muredele kõige lähemal seisavad. Kui tahame, et Tallinn oleks tõeliselt elamisväärne ja inimlähedane linn, peame usaldama neid, kes seda linna lokaalses mõttes iga päev oma silmaga näevad ja kogevad – linnaosade inimesi ja nende juhte. Ehk maakeeli – linnaosadel peab olema senisest pikem käsi ja tugevam muskel, sest sellisel moel suudame pakkuda linnakodanikele sobilikku linnaruumi ja paindlikke, kvaliteetseid ning asjakohaseid teenuseid.

Avaldatud Postimehe arvamusrubriigis 7. novembril 2025