Avaldatud 30. mai Postimehe arvamusribriigis

Urmas Paet, kes on Euroopa Parlamendi liige olnud juba aastast 2014, esineb viimasel ajal usinasti oma sisuturunduslike tekstidega Eesti ajakirjanduses. Näiteks kirjutas ta aprilli lõpus Postimehe jaoks päris hea artikli Venemaa Föderatsiooni hübriidsõja ohtlikkusest, 25. mail aga andis intervjuu Neeme Rauale, milles kokkuvõtlikult tõdes, et autoritaarsete riikide koostöö näitab nende soovi senist maailmakorda muuta. Paraku tekib, eriti viimaste arengute valguses, õigustatud küsimus – miks ei kuule endise välisministri sõnu välismeediast?

Sest Venemaa ohtlikkuse tajumisega ei ole muret Eestis, Lätis, Leedus ega Ukrainas. Küll aga kobab pimeduses veel arvestatav osa meie sõpradest – heaks näiteks on nii eurooplaste leige suhtumine kaitsekuludesse kui USA tembutamine Ukraina abistamisel.

Ometigi pole Urmas Paet rumal, sest teab ju temagi, et tädi Maalile ja onu Juuliusele, kellel veel Siberi külmad talved meeles on, ei tule Putini halvad kavatsused üllatusena. Sama hästi võiks Paet kirjutada mõnes Ukraina väljaandes sellest, kui oluline on anda ukrainlastele sõjalist abi. Mis siis, et Washington, Brüssel või Berliin sellise meediatöö tulemusena oma jalgu kõhu alt välja ei tõmba.

Bidenil võttis üle kahe aasta julguse kogumiseks, et Ukrainale tarnida ATACMSi rakette, mille lennukaugus on 300 km. Luba nendega Venemaa raketipatareisid hävitada, mis julmalt iga päev Harkivi tsiviilelanikke mõrvavad, pole siiani USA administratsioonilt saadud. Saksamaa kantsler Scholz ei julge aga pikema lennuga rakette üleüldse anda. Toimuva tõsiduse mittemõistmine koos julguse ja otsustavuse puudumisega läänes on Putini parim liitlane.

Eesti on juba rünnaku all. Äkki ütleks midagi?

23. mai öösel eemaldas Vene Föderatsioon ühepoolselt aastaid kasutuses olnud poid, mis tähistasid laevateed Narva jõel. Eesti otsus paigaldada ujuvmärgid vastavalt 2022. aasta kokkuleppele oli vajalik navigeerimisvigade vältimiseks ning Eesti kalurite ja teiste hobisõitjate ohutuse tagamiseks. Vastupidine tegevus oleks sõna otseses mõttes kujutanud liiklejate jaoks ohtu. Venemaa jonnimine sel teemal on ilmselgelt otsitud ning orkestreeritud täpselt selliselt, et piiriintsident oleks vältimatu.

Nii peaminister Kaja Kallas kui välisminister Margus Tsahkna on rõhutanud, et tegemist on rahulikku ja kaalutletud lähenemist vajava piiriintsidendiga. Me võime siinkohal vaielda, kas PPA ametnike otsus poide teisaldamist lihtsalt pealt vaadata oli õige või mitte, kuid kahtlemata on tegemist juhtumiga, millega Vene Föderatsioon ei kombi mitte ainult meie, vaid kogu alliansi piire. Samas ei tasu kõike näha vaid tumedates toonides – hetkel on see ka võrdlemisi ohutult saadud tõend sellest, millisest puust on see meite naabrimees tehtud. Ja me ei näe, et seesama kodupublikule tarka juttu ajav Urmas Paet seda tõendit kasutada tahaks.

See on nüüd see koht, kus meie eurosaadikud peaksid astuma esile ja valgustama pimeduses kobavat läänt Putini ja Venemaa Föderatsiooni teemal. Tühjast tüli kiskumine, arusaamatute detailide üle vaidlemine, naabri süstemaatiline kiusamine – Venemaa naabrid teavad une pealt, kuidas seda mängu mängitakse. Samuti teame sedagi, et kurjuse impeerium ei kõhkle ründamast eeskätt neid, kelle nõrkust ja hirmu ta tajub.

Kuid Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja teised ei oma meiega võrdväärseid kogemusi ja teadmisi. Neid on tarvis harida kasvõi nüri järjekindlusega.

Meie sõnumeid tuleb levitada rahvusvahelisel areenil

Paraku ei loe meie liitlased ja sõbrad ei Postimeest, Õhtulehte ega Delfit. Nad ei külasta ERRi. Küll aga loevad nad Politicot, Euractivi, Foreign Affairsi ja The Economisti, mis kõik avaldavad sisukaid ja laia levikuga poliitilisi analüüse. Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees ja endine Eesti välisminister Urmas Paet võiks selliste väljaannete avaldamislävendi ületada küll. Kahjuks ei ole näha Paeti säravaid ja kaasakiskuvaid analüüse rahvusvahelises meedias. Euroopa parlamendi valimiste eel näeme Urmas Paeti sulest ainult kinni makstud sisuturundusartikleid Eesti ajakirjanduses.

Hetkel paraku tundub, et Euroopa on jagunenud kaheks seltskonnaks, ühed arvavad, et peagi jätkub tavaline kena idüll, ning teised, enamikus Euroopa ida- ja põhjatiivast, kes valmistuvad kokkupõrkeks jommis karuga. Eile rikkus ta õhupiiri, täna varastab poisid, homme rikub maismaapiiri, ülehomme alustab reaalseid hübriidoperatsioone ja võib-olla ka sõda.

See Euroopa esimene seltskond elab kahjuks õndsas teadmatuses. Kahtlen, kas on nendeni jõudnud isegi teadmine, et Eesti tänase siseministri isiklik vara mõne kuu eest otsese rünnaku alla sattus. Ning et selle rünnaku taga olid meie idanaabri eriteenistused.

On oluline, et Eesti ja meie liitlased mõistaksid, et sellised provokatsioonid ei ole üksikjuhtumid, vaid osa laiemast mustrist, kus Venemaa püüab külvata ärevust ja ebastabiilsust. Sellised tegevused nõuavad mitte ainult rahulikku reageerimist, vaid ka kindlat ja ühtset vastust meie liitlastelt. See vastus ei saa aga kuidagi saabuda, kui me pole liitlastega ühel lainel. Ühele lainele jõuame aga vaid siis, kui räägime neile ära terve loo. Vajadusel üha uuesti ja uuesti.

Siinkohal ongi oluline, et Urmas Paet ja teised Eesti poliitikud suunaksid oma sõnumid eeskätt rahvusvahelisele avalikkusele. Meie liitlased peavad senisest paremini valmistuma ja reageerima võimalikele ohtudele. Rahvusvaheline toetus ja solidaarsus on võtmetähtsusega, et tagada meie julgeolek ja vastuseis Venemaa provokatsioonidele, ning aitab Ukrainal võita.

Paeti soov kõnelda globaalsetest muredest kohalike inimestega on küll mugav ja turvaline, kuid samas ääretult kasutu: Euroopa Parlamendis olles tuleb viia kohalikud mured globaalsesse raamistikku ja leida seal neile lahendused. Ja kui kuri naaber tahab kirvega kallale tulla, tuleb samas toas istuva vanaisa teavitamise asemel veenda olukorra ohtlikkuses hoopis politseid.