Ilmunud 24. märtsil Eesti Päevalehes/Delfis

2023. aasta kevadest ametisse asunud koalitsiooni puhul, mida peaks vedama justkui liberaalset maailmavaadet esindav Reformierakond, kuuleme üllatavalt tihti mürgiseid avaldusi ettevõtjate suunal.

2023. aasta kevadest ametisse asunud koalitsiooni puhul, mida peaks vedama justkui liberaalset maailmavaadet esindav Reformierakond, kuuleme üllatavalt tihti mürgiseid avaldusi ettevõtjate suunal.

Sellest võib teha kolm järeldust: kas on oravad asunud tegutsema vasaktiival, koalitsiooni „püksid“ on tegelikult sotside jalas või on tegu esimese ja teise variandi kombinatsiooniga.
Nii-öelda „pükste“ versiooni toetab Lauri Läänemetsa märtsi alguses tehtud avaldus, mille kohaselt valmistavad sotsiaaldemokraadid koostöös oravatega ette, riigi üleminekut astmelisele tulumaksule.

Kuigi Reformierakond on avalikkuses sellele justkui natuke vastu vaielnud, ei muuda see üldpilti: lisaks astmelisele tulumaksule näeme, et nii sotsid kui reformierakondlased on ühel nõul järgmistes punktides: avalikku sektorit kärpida ei saa, maksutõusudest pole pääsu ning ettevõtjad pole mitte riigi edasiviijad ja ettevõtlikud inimesed, vaid lurjused, keda tuleb kontrollida, kontrollida ja veelkord kontrollida.
Näiteks on Läänemets leidnud, et ettevõtete „ülisuurte kasumitega“ tuleks midagi ette võtta. Samas on Mart Võrklaev lubanud hakata võitlema nii-öelda „oü-tamisega“ ning tulla peagi välja maksulahendustega, mis ettevõtjate elu kibedaks teeb.

Ettevõtjatel on juba keerulised ajad

Olgugi, et õiglase palga maksmine on loomulikult teretulnud, ei peaks ühe demokraatliku turumajandusel põhineva riigi valitsus rääkima sellest, kuidas ettevõtjaid tuleb survestada palku tõstma. Seda eriti olukorras, kus meie ettevõtluse olukord pole sugugi niivõrd kiita: 16. märtsil kirjutas Postimees näiteks sellest, et põllumehed on hakanud enda ärisid sulgema.
Põhjusi pole vaja kaugelt otsida: tootmine on kallis, sest tehnika ja tingimused peavad vastama Euroopa Liidu viimastele nõudmistele ning on pidevas muutumises. Toit peab samas olema aga soodne.Siin on ilmselge vastuolu. Kas neid põllumehi, kes täna enda tootmist kinni panevad, aitavad kuidagi Läänemetsa sõnad „ülisuurtest“ kasumitest või Võrklaeva lubadus neid kohe-kohe veelgi enam maksustada? Kahtlen.
Samas räägime me endiselt sellest, et Eesti on ettevõtja jaoks hea ja atraktiivne koht. Kindlasti ta seda ka teatud mõttes (veel) on, kuid senini on ettevõtluskeskkonnana Eesti sobinud ka just mikroettevõtjatele. Need on need inimesed, kes enda põhitöö kõrvalt tegelevad ka ettevõtlusega ning kelle käibed on sageli niivõrd etteennustamatud, et kindlalt kedagi palgal hoida ei ole võimalik.

Mikroettevõtjal eksimisruumi pole

Eestis oli 2022. aastal statistikaameti andmetele toetudes kokku 144 449 ettevõtet, neist 95 protsenti ehk 140 783 olid kuni kümne töötajaga mikroettevõtted. Nagu kirjutab Taisi Onkel oma magistritöös „Eesti mikroettevõtete juhtide finantskirjaoskus ja seos ettevõtte finantstulemuslikkusega“, tuleb mikroettevõtte omanikel üheaegselt hakkama saada firma juhtimise, teabe hankimise, ettevõtte arendamise ja paljude teiste igapäevaste väljakutsetega.
Piiratud ressursside tingimustes on oluline olemasolevate ressursside maksimaalne ära kasutamine. Samuti tuleb mikroettevõtte juhil vältida kulukaid vigu, mis võivad ettevõtte tegevuse ohtu seada.
Onkel toob oma magistritöös välja, et mikroettevõtte juhtidele on omane täita ettevõttes kõiki rolle ise. Seetõttu küsiti töö raames mikroettevõtete juhtidelt, kes korraldab nende ettevõttes raamatupidamist. Vastajatest 45% korraldab ettevõttes raamatupidamist ise, 39% mikroettevõtjatest kasutab raamatupidamise osas raamatupidamisfirma teenuseid. Ligikaudu 12% vastanutest märkis, et ettevõtte raamatupidamist korraldab sõber, tuttav või pereliige.

Ettevõtja raha ei tule seinast

Seega kuigi alampalga tõstmine on ju ise-enesest positiivne sõnum ning me kõik ihuksime meeleldi hammast ettevõtete „hiigelkasumitele“, räägime me ettevõtjate pitsitamise korral siiski pigem mikroettevõtja kiusamisest, kelle puhul on tegelikult iga sent oluline. Märgilise tähendusega on siinjuures tõsiasi, et kuigi Võrklaev on lubanud võidelda nii-öelda „oü-tamisega“ ja tuua ula peal olev maksuraha koju, eelistab tänane koalitsioon näiteks pankade suurkasumite maksustamisest mööda vaadata.
Kuigi pankade maksustamisel on omad ohud ja eelised, näitab selline suhtumine tänase koalitsiooni kahepalgelisust: kui mikroettevõtja kasum on ministrihärradele pinnuks silmas, siis pankade puhul nii ei ole. Samamoodi vaatavad nad pealt avaliku sektori palgarallit, mis on reaalsusega igasuguse kontakti kaotanud.

Eeltoodut lugedes võiks seega küsida: kas on ikka tõene väita, et meie ettevõtjad elavad liiga hästi? Kas see, kui mikroettevõtja on juht, raamatupidaja ja samas ka sisulise töö tegija, tähendab automaatselt seda, et ta peaks kogu ettevõtte käibe maksma endale palgaks? Või, et iga sissetulnud eurolt tuleb tasuda ka sotsiaalmaksu?
Eesti inimeste ettevõtlikkus on see, mis nii mõnelgi juhul on aidanud Eesti majandust arendada ka siis, kui võimulolev valitsus on teinud kõik selleks, et läheks vastupidi. Leian, et ettevõtjate pidev ähvardamine ja süüdistamine tekitab ühel hetkel olukorra, kus täna nuumveisena paisuv avalik sektor peab hakkama jõusööda asemel pehkinud heina järama: kaovad ettevõtjad, kaob ka majandus. Kaob majandus, kaovad ka Läänemets ja Võrklaev.
Mikroettevõtjal tuleb kogu maksualane aruandlus valdavalt üksi ära teha