Ilmunud Postimehe arvamusrubriigis 19. juulil 2025

Oma paarkümmend aastat tagasi olla ühes omavalitsuses olnud kodanike kohtumine politseiga kohaliku turvalisuse tagamise teemal. Üheks tüliõunaks oli kohaliku prominentse proua etteheide, mille kohaselt ei ole politsei tema muruniiduki leidmiseks teinud mitte kui midagi. Politseiülemuse vastus kriitikale oli see, et kahjuks ei saa iga kuuri juurde politseinikku valvesse panna. Jah, olid ajad, teistsugused olid meie majad, nagu öeldakse laulusalmis

Nüüdses nutiühiskonnas pole politseid füüsiliselt enam kusagile tarviski paigutada – varastatud muruniidukeid vedavate kaubikute liikumist kontrollivad nüüd vahvad nutikaamerad, lisaks käivad tublid ametnikud pidevalt valvamas meie rahakoti heaolu. Kas pole mitte tore tunne teada, et kus sa ka ei oleks ja mida sa ka ei teeks – kõikjal valvab sinu und ja ärkvelolekut vanem ja targem vend.

Lausjälgimine on kasulik kõigile

Siiski on meil veel pikk maa minna. Näiteks nurisevad mõned nurjatud kodanikud politseikaamerate olemasolu üle. Eks ikka selleks, et saaks pimedas kurja teha ja vanatädide muruniidukeid varastada, sest õige hõlma ei hakka ju keegi. Ja pealegi – kaamerad on ju head! Sest siis politsei teab, kus, millal, kellega ja mida inimene on teinud. Näiteks, Alzheimeri korral saab alati PPA-st küsida, et kas eelmisel päeval sai ikka poest kapsast ostetud ja see ära söödud või jäi lõunasöök juba teist päeva vahele.

Samad kodanikud tunnevad end häirituna ka sellest, et PPA ja maksuamet nende rahakoti üle valvavad. Mina aga ütlen – vähe valvavad! Vaja on sisulist analüüsi – näiteks võiks PPA vaadata, millele inimene raha kulutab ja kodanikku paremate valikute poole nügida. Kas ei oleks vahva, kui PPA annaks inimesele teada näiteks sellest, et ta liigselt külastab kiirtoidukohti või alkoholikauplust?

Ja kui kombineerida omavahel transpordiameti register, maksuameti andmed ja PPA tegusus, saaks inimesele saata ka selliseid sõnumeid: “riigi andmetel sõitsite eelmisel kuul kokku 2239 kilomeetrit ja kulutasite selleks 230 liitrit kütust. Teie sõiduk on ebaefektiivne, kulukas pidada ning pärsib teie võimekust osta Bolti aktsiaid ja kasutada selle ettevõtte teenuseid. Soovitame soetada säästlikuma liiklusvahendi, näiteks kastiratta.”

Kodanikuaktivistid kontrolli alla

Nii saaksid inimesed häid soovitusi kasvõi selleks, et ei peaks igapäevaselt ainult maksude üle nurisema. Kodanik ei peaks kulutama raha ka igasugustele eneseabiõpikutele ega influencer’ite soovitustele: riik teab, riik ütleb. Sest riik on tark ja hea.

Paraku on aga nii, et seal, kus ametniku tarkus hiilgab, on kohal ka rumalad kodanikuaktivistid. Olgu selleks siis kas mingisugused automaksuga võitlevad bensiinipead või inimõigustest jahuvad juristihakatised – ega vahet polegi. 2025 on uus 1984! Ja seda heas mõttes. Sest nagu mäletate, õppis ka Orwelli raamatu peategelane peale mõningast harimist oma riiki armastama. See on samuti midagi, millest meie organid õppida võiksid: inimeste ümberkasvatamiseks võiks kasutusele võtta spetsiaalsed ümberõppeprogrammid. Olukorras, kus inimese pangakontoga on tehtud kahtlasi tehinguid või kus tema tarbimis- ja liikumisharjumused pole riigiametnikele meelepärased, tuleks kindlasti sekkuda. Õppigem parimatelt!

Paraku on nii, et kuidas meie targad ametnikud ka ei pingutaks, siis alati leidub keegi, kes keeldub end kas muutmast või süüdi tunnistamast. Enamik inimesi ei tea, kuid kunagi vaevas Euroopat tõsine nõiahäda – inimesed pidid oma hüttides värisema, sest sealt väljudes muudeti nad nõiduse abil kas päkapikkudeks, kräunuvateks kassideks või võeti karjaõnn ära. Olukorda tõi otsustava murrangu 1232. aastal asutatud inkvisitsioonikohus, mille edumeelsed meetodid paljastasid lausa rahvusvahelise nõiavõrgustiku. Uurimise alla sattunud nõiad tunnistasid oma teod vabatahtlikult üles ja kasutatud uurimismeetodite efektiivsus oli pea sajaprotsendiline. Mõni kahtlusalune pidas siiski jonnakalt vastu, kuid mitte soovimatuse tõttu võimudega koostööd teha, vaid seetõttu, et venituspingi operaatoril oli jäänud teoorialoeng vahele ja nõid läks pingil venitades lihtsalt pooleks.

Nõiajahis kasutatud teaduslikud meetodid, nagu nõia vette viskamine, tõestasid ilmekalt, et pääsu pole – kui nõid jäi vee peale, ootas teda ees teenitud tuleriit. Kui ta aga uppus, oli selge, et tegemist oli siiski enam-vähem õige inimesega. Samas pidi ta ikkagi milleski süüdi olema, sest ega ilmaasjata kedagi ju kohtu alla antud! Soovingi öelda, et õige hõlma ei hakka keegi ja lisaks tänavakaameratele tuleb PPA kaamerad paigaldada ka kodudesse, autodesse ja soovitatavalt ka kõigi seedetrakti. Siis näeme, mida inimesed tegelikult söövad – kui kurgust läheb alla liigses koguses austreid, on ilmselgelt tegu kahtlaselt hästi elava isendiga.

Vähem nurinat, rohkem jälgimist, seltsimehed!