Viimasel ajal pakub aina enam kõneainet pakkunud nii Ameerika Ühendriikide tegevus kui see, mida see NATO-le ja lääneriikidele tervikuna kaasa võib tuua. On neid, kes (ilmselt soovmõtlemisest ajendatuna) toimuvas suurt probleemi ei näe, kuid on ka neid, kes kohe tõttavad Euroopat, sealhulgas meid, maha kandma.

Näiteks leidis üks euroskeptiline riigikogu liige aasta alguses ilmunud välispoliitikat analüüsivas artiklis, et Eesti on sattunud «halli tsooni» ning et Euroopa Liidu ja NATO päevad on loetud. «Mugavusperiood on läbi, mustvalge maailm on lõppenud. Senised geopoliitilised kokkulepped on ammendunud. Uues olukorras ei ole meie boss mitte Ursula von der Leyen, igasugustest Merzidest ja Macronidest rääkimata, vaid Donald Trump,» seisis arvamusloos. Tuleb tunnistada, et selline soov Euroopat ja Euroopa Liitu pidevalt maha kanda ja meid kas Venemaa, Hiina või Ameerika Ühendriikide lipu alla paigutada, on mitte ainult enesehävituslik, vaid ka põhjendamatu. Vaatame siinkohal kasvõi arve: kui Ameerika Ühendriikides on kokku 340 miljonit ja Venemaa Föderatsioonis 130 miljonit, siis Euroopa Liidus elab 450 miljonit inimest. Seega on Euroopa Liit inimressurssi poolest pea võrdne USA ja Venemaa summaga. Kui sinna juurde liita veel ka Euroopa majanduslik potentsiaal, siis näeme, et Euroopa Liidu tähtsuse pisendamine ei ole kohane.

ELi probleemid: palju rahvaid ja rohehullus

Ühendriikidest ja Venemaast eristab Euroopa Liitu muidugi tõsiasi, et 1951. aastal alguse saanud ja tänaseks 27 riiki ühendav liit ei ole sugugi harmooniline ning ühtsust segavad nii ajaloolised erimeelsused kui keelebarjäär. Samuti pole Euroopa Liit siiani leidnud endas jõudu liikuda edasi nii-öelda Euroopa armee loomisega. Paljuski seetõttu, et siiani on kogu eurooplaste julgeolek olnud usaldatud NATO kui suure ja USA ümber ehitatud alliansi hoolde. Lisaks on Euroopa Liitu juhtivad suurriigid (mingil arusaamatul põhjusel) otsustanud end läbi rohehulluse konkurentsivõimetuks reguleerida. Parimaks näiteks on siinkohal Saksamaa, kus töökindlad ja soodsat energiat pakkuvad tuumaelektrijaamad asendati Vene gaasil töötavate elektrijaamadega, mis täna peavad tarbima kallimat Ameerika Ühendriikide gaasi. Tulemuseks kõrge elektrihind, mis mõjutab kogu tööstust ning lisab näiteks kasvõi iga Saksa auto tootmisprotsessile üleliigse ja klienti hülgava hinnalisa.

Lisaks energiasektori segikeeramisele on Euroopa ametnikud suutnud läbi erinevate direktiivide tekitada palju totraid, kitsendavaid ja elu kallimaks tegevaid nõudeid, mille hea näide on nii ettevõtete jätkusuutlikkuse aruande kohustus ehk ESG kui Euroopa CO-kvootide kaubandussüsteem ETS ja selle järglane ETS2. Viimane põrutab täiesti põhjendamatult hinda juurde nii mootorikütustele kui toasoojale. Seda, kuidas aina kõrgenevad tegevuskulud panevad nii mõnegi ettevõtte uksed kinni, ilmestab maalähedaselt kasvõi tõsiasi, et äsja teatas Saaremaal 32 aastat tegutsenud OÜ Karja Pagariäri uste sulgemisest. Põhjuseks kõrged tegevuskulud ning sellest tulenev võimetus suurtootjatega konkureerida.

Eestil on Euroopas sõnaõigus olemas

Samas tuleb tõdeda, et kuigi Brüsselist on saanud sõimusõna nii mitmeski Euroopa Liidu riigis, on just Brüssel see koht, kus Eestil otsese osavõtu ja liikmesuse läbi mingigi reaalne sõnaõigus olemas on. Ei Washingtonis, Moskvas ega Pekingis pole meil muud kui vaid saatkond sadade teiste riikide reas. Selle ilmestamiseks tasub vaadata kasvõi tõsiasja, et Kaja Kallas on täna Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni asepresident. Eestil on olemas oma saadikud europarlamendis ning tegelikkuses oleks meil võimalik nii mõnelegi rumalusele pidurit panna. Kuid sageli me seda kas ei taha või ei oska teha.

Kes on minu varasemaid kirjutisi lugenud, teab, et olen Euroopa Liidu senistes tegemistes pigem olnud skeptiline ja kriitiline. Kuid kunagi pole ma nõustunud avaldustega stiilis «Euroopa on surnud, poeme parem Trumpile ja Venemaale». Sest Euroopa on ravitav.

Ebavajalik prügikasti ja Euroopa armee plaanid lauale

Selleks on vaja suunata oma pingutused nii rohepöörde pidurdamisele kui Euroopa-sisese kollektiivkaitse loomisele. Sest kui Euroopa Liit loobuks rohe-eesmärke koondavast Fit for 55 kliimamäärusest ning mataks maha näiteks ulmelised unistused autopargi elektrifitseerimisest ning ebastabiilsest päikese- ja tuulenergiast, läheks elu odavamaks ning Euroopa Liidu riikide ja tööstuse konkurentsivõime taastuks kiiresti. Eriti siis, kui samal ajal anda tagasikäik sotsialismimaigulisest riigisektori ja bürokraatia paisutamisest ja progressiivsetest liialdustest soo, identiteedi, sõnavabaduse piiramise jmt osas. Kui lisaks NATO-le tekiks tugev sõjaline koostöö ka euroliidu tasandil (Prantsusmaa tuumariigina võiks olla esialgu selle uue Euroopa armee selgroog, aga ka Saksamaa, Poola ja Rootsi võiksid omandada tuumarelva), heidutaks see hästi Ukrainas märatsevat Venemaad.

Meie ülesanne tänases geopoliitilises olukorras pole mitte hiina keele õppimine, Putinile pugemine või Euroopale mulla peale kaevamine. Meie eesmärk peab olema anda endast parim, et Euroopa Liit hakkaks õiges suunas liikuma. Alustama peaksime eelkõige sealjuures iseendast, õppides Brüsseli rumalustele ütlema «ei». Ja mis puudutab Eesti võimet Pekingi, Moskva ja Washingtoniga suhelda, siis oleme seda teinud ju terve enda eksistentsi aja. Meil on kõigis neis pealinnades võimekad saatkonnad aastakümneid juba. Kuid meie põhipingutused peaksid olema siiski suunatud Euroopa Liidu parandamisele ja suunamisele. Sest kui Eesti kangekaelsus suutis omal ajal anda kabelimatsu Nõukogude Liidule, siis ehk suudame mõistuse pähe panna ka Euroopa Liidule.

Artikkel ilmus 23. jaanuaril 2026 Postimehe arvamusrubriigis