Ilmunud 10. oktoobril 2024 EPL arvamusrubriigis

On arusaadav, et langeva reitinguga sotsialistid üritavad nüüd päästa, mis päästa annab, kuid lendu lastud sõnad elavad oma elu paraku edasi. Kahe silma vahele jäetakse see, et Läänemetsa sõnum oli üsna üheselt mõistetav ka nii mõnelegi teisele tol kurikuulsal koosolekul osalejale.

Enamgi veel – Läänemets on üsna süütu-lapsesuu-stiilis varemgi analoogseid mõtteid üllitanud. Näiteks tänavu 31. märtsis Äripäeva artiklis „Lauri Läänemets: peame üle minema missioonimajandusele“. Seal on must-valgel kirjas järgmised read: „Riigi suunanäitaja rolli võtmiseks on meil vaja üle minna missioonimajandusele. See on majandusmudel, kus riigi roll on teadlik turgude kujundamine, mitte pelgalt reguleerimise või dereguleerimise ülesande täitmine. Veel Mazzucatolt laenates: turu kujundamisel peab pigem küsima, millist avalikku/ühist väärtust peab see looma.“

Ehk siis rumal ühiskond ja rumal ettevõtja ei tea ega taipa, tark riik peab appi tulema. Maksumaksja raha eest loomulikult, mida Lauri Läänemetsad ihara pilguga piieldes jagada tahaksid.

Kentsakas on vaadata, kuidas iga sammaldunud kivi alt pistab nina välja kirev seltskond Läänemetsa sõnade tõlgendajaid ja selgitajaid, justkui kaardimoorid, kes aitavad lihtrahval salateadusest osa saada. Viimases hädas on appi kutsutud ka president Toomas Hendrik Ilves*, kes vaba turumajanduse mittetoimimise ehk turutõrke ilmestamiseks kasutas Elektrilevi ja Eesti Energia näiteid.

Ilves pole nõukogude ajal Eestis elanud, vastasel juhul ta teaks, et tema õigustatavast Läänemetsa mõtteviisist on ainult väike sammuke sinnani, kus elektrikatkestustes on süüdi rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega.

Tsiteerin: „Nagu ma [Toomas Hendrik Ilves] kirjutasin ka Twitteris, saadi aru juba sada aastat tagasi, et on kohad, kus ei ole rentaabel turumajandusel tegutseda. Üks nendest on näiteks Lõuna-Eesti. Absurdne on turumajanduslikult hoopis see, mida ma sain teada Põim Kama käest, kuidas Elektrilevi ütles läinud aastal, pärast seda, kui ettevõtted elektrikatkestuste tõttu kannatasid, et miks te ehitasite oma ettevõtte Lõuna-Eestisse.“

Ilves ei hooli, et mõlemad on Eestis monopoolses seisundis ja 100% riigile kuuluvad ettevõtted. Teisisõnu, nad on äriühingud formaalselt, kuid olemuselt on tegemist siiski vaid riiklike teenusepakkujatega. Ilves pole nõukogude ajal Eestis elanud, vastasel juhul ta teaks, et tema õigustatavast Läänemetsa mõtteviisist on ainult väike sammuke sinnani, kus elektrikatkestustes on süüdi rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega.

Miks riigikapitalism kraavi tüürib?

Seda, et riik on paljudel juhtudel halb peremees, oleme näinud ennegi. Võib ju küsida: kuidas saab see nii olla? Kui ettevõte taotleb kasumit, siis pole ju vahet, kellele ta kuulub?

Riigikapitalismi hädad saavad aga sageli alguse just sellest, keda ja miks omanik juhttüüri juurde lubab. Nõukogud täidetakse võimaluse korral asjast mittetaipavate poliitikute või juhtivametnikega, tippjuht leitakse aga selline, kes sellelesamale (mitte just kõige pädevamale) nõukogule meeldib.

See, et elektrijaamad ja elektrivõrk kuuluvad riiklikule ettevõttele, on olnud strateegiline valik. Paraku seda enam näeme Eesti Energia ja Elektrilevi suhtumises kõrkust ja ükskõiksust, sest kui vihaseks klient ka ei muutuks, Elektrileviga asjaajamisest tal pääsu pole.

Nende käitiste juhatuse tasand aga üritab samal ajal Eesti inimeselt iga viimast kui senti välja pigistada niru ja kalli teenuse eest. Eks omanikule (st riigile) on vaja näidata kobedaid kasuminumbreid, et omanik ikka dividendi näeks ja juhatus oma tulemustasud ilusti kätte saaks.

Siinkohal olgu öeldud, et Elektrilevi suutis sel sügisel ehk ajal, kui riik utsitab inimesi üle minema elektriautodele, ampritasu kahekordseks tõsta. Ja kurta ei ole kellelegi, sest kui Elektrilevi ei meeldi, võib alati kas pimedas istuda või generaatoriga elektrit majja tuua.

Küüniline on ka Ilvese näide, nagu tuleks ERR kui riiklikult rahastatud meediamaja turumajanduse tingimustes sulgeda. Taas, tegemist on strateegilise kanaliga, millele on antud eriülesanded näiteks kriisiolukorras. Selleks, et ERR ei „solgiks“ turgu, ei ole võimalik sinna osta ka reklaami.

Haridus ja teadus on eduka turumajanduse tugisambad

Turumajandus on tegelikult see, mis tagab asjadele ja teenustele nende õige väärtuse. Sealhulgas on ka eraettevõtjad alati huvitatud ka hariduse ja teaduse toetamisest, sest just tänu teadmistele ja oskustele sünnib innovatsioon. Innovatsioon, kusjuures, ei ole mingi Pipi väljamõeldud spunk, mida riigikantselei šerpade hingerännakutel vägisi otsima peab.

Innovatsioon sünnib teadmistest, oskustest ja vajadusest olla konkurendist parem. Viimase aga tingib elu ise.

Parim näide sellest, kuidas toimib turumajandus ja kuidas plaanimajandus, oli Lääne- ja Ida-Saksamaa vastasseis. Kui esimene vallutas kogu maailma oma esmaklassiliste autodega olukorras, kus vihast olelusvõitlust pidasid Mercedes-Benz, BMW, Audi, Volkswagen ja teised Saksa autotootjad, valmistati Ida-Saksamaal plaanimajanduse raames pehmelt öeldes jubedaid Trabante ja Wartburge. Üks rahvas, samad juured. Erinev majandusmudel, kaks erinevat maailma.

Liiga palju sektoreid ei allu turumajandusele

Eesti tõsine mure on aga tegelikkuses see, et liiga paljud meie sektorid ei allu turumajanduse reeglitele. Kuidas saab olla nii, et näiteks patendiamet (ja ilmselt nii mõni teinegi riigiamet) kergitab 1. jaanuarist enda ametnike palka? Või miks rahastatakse avaliku rahaga arvukalt kõikvõimalikke tegelasi palgal hoidvaid ideoloogilisi mittetulundusühinguid?

Me ei ole siiani näinud, et erasektori seljatanud palgasummad tooksid meie avalikku sektorisse juurde kaua igatsetud talente. Ka kaadrivoolavust pole ilmselt väga tarvis karta, sest erinevalt erasektorist on avaliku sektori palgad kõrged ja töökoht kindlam.

Nagu näha, siis Läänemetsale ja sotsidele on sellest kõigest veel vähe. Kõike ja kõiki tuleb reguleerida.