Iga võlanõustaja oskab öelda, et finantskriisist väljumise esimeseks sammuks on kulude kriitiline ülevaatamine, millele järgneb ebavajalike kulutuste kärpimine. Sealjuures asendatakse mõni sisseostetav teenus soodsama alternatiiviga, mõni jäetakse täielikult ära.

Ükski võlanõustaja ei soovita aga mängida lotot, pommida sõpradelt ja sugulastest lisaraha või minna vargile naabri kuuri. Sest kuigi need „lahendused“ võivad alguses tunduda ju ahvatlevatena, on nende hind lõppkokkuvõttes liiga kõrge.

Aga kujutage ette, kui võlanõustaja juurde ilmunud kodanik ütleb, et tema eelarve on puhtalt tegevuspõhine: poeketile „A“ kulub kuus 500 eurot, poeketile „B“ 600 eurot. Sisseostetavate teenuste fondi suurus on 800 eurot, kuid ta ei tea täpselt, mida ja kellelt sisse ostetakse. Kuna kodus televiisor mängib, siis on nende teenuste hulgas vist ka teleteenuse pakkuja. Täpselt ei oska öelda…

Ilmselt vangutaks võlanõustaja nõutult pead, sest ta isegi ei tea, mida ja millise hinnaga abivajaja tarbib ja ostab. Abistaja ei saa ülevaadet isegi sellest mitu netiühendust korterisse veetud on: nimelt tegeleb internetiga vanem poeg, kes võis jätta enne uue lepingu sõlmimist eelmise lepingu lõpetamata. Kuid vanem poeg on Soomes tööl ja telefonile ei vasta.

Tegevusvabadus on teinud vee hägusaks

Samas olukorras on hetkel ka meie riigieelarve, mida juba mõnda aega tehakse nii-öelda tegevuspõhiselt. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et meie ministeeriumidele ja nende allasutustele on antud majandada ports krõbisevaid eurosid, mille kasutamise osas on nende käed kulupõhise eelarvega võrreldes oluliselt vabamad.

Tegevuspõhise eelarve eeliseks on nimelt paindlikkus ehk see, et ametisiseselt on kulutusi võimalik iseseisvalt kergemini ümber mängida. Mis annab näiteks ametite juhtidele hea võimaluse enda asutuse muredele kiirelt reageerida ja suunata raha sinna, kus seda akuutselt vaja on – sest no kas kõrgemal, strateegilisel tasemel on tõesti vaja arutada igat pastapliiatsi ostu või suvepäevade korraldamist? On siis oluline teada, mitmele MTÜ-le ja milleks eraldab ministeerium raha? Meil on targad ametnikud, usaldame neid!

Iseseisvuse andmine juhtidele pole ju iseenesest halb: ka militaarmaailmas eeldatakse üksuse juhilt paindlikku reageerimist pidevalt muutuvale olukorrale. Ainult et ühe väikese erinevusega: üksuse ülem peab mõistma kõrgema väejuhatuse eesmärki ning kohandama oma tegevust vastavalt sellele. Näiteks juhul, kui tema juhitav rühma, kompanii, pataljoni või brigaadi esialgne tegevusplaan osutub ebatõhusaks, peab ta teadma, kas positsioonide hoidmine mistahes hinnaga on vajalik või kas pealetungi jätkamine isegi olukorras, kus kaotused on oodatust suuremad, on hädavajalik.

Ta teab, et tema tegevus ja otsused on osa suuremast pildist ning kuigi oma sõdurite hulgas on ta pärast üksuse naha päästmist igati popp poiss, tuleb see populaarsus lahingu või sõja kaotuse hinnaga. Lisaks peab iga üksus, hoolimata enda käekäigust, oma asukohast ja ressursside seisust kõrgemale juhtkonnale ette kandma. Vastasel juhul kaob kõrgemal staabil olukorrateadlikkus ja tulemuseks on kindel rinde kokkuvarisemine ehk maakeeli – krahh.

Kuskil on puudu, kuskil on üle. Aga kus?

Meie avaliku sektori juhid ei tea kas sellistest juhtimisprintsiipidest midagi või on neil sellest kõigest sügavalt ükskõik. Sest kuigi me oleme tänaseks seisus, kus valitsuserakonnad teineteisega avalikult kärbete teemal kukepoksi peavad, elab meie avalik sektor endiselt nii, nagu oleksid riigi majandus ja rahandus Euroopa Liidu parimas vormis. Teisisõnu: suurest pildist ja eesmärgist ehk vajadusest kokku hoida ei tea nad midagi. Või siis ei taha teada.

Iseloomulikuks näiteks oli mullu ja aasta alguses etendatud komejant mitmes vaatuses, kus haridusminister Kallas õpetajate palgatõusuks raha „otsis“. Kui alguses oli puudu 10,8 miljonit eurot, siis lõpuks leiti õpetajate jaoks 5,7 miljonit eurot, millest suure osa moodustasid haridus- ja teadusministeeriumi eelmisel aastal kasutamata jäänud jäägid – ehk siis raha, mis üllatuslikult „leiti“. Ei sisenda just liigset usaldust meie valitsejate olukorrateadlikkuse osas.

Samas oleme saanud äsja kaasa elada sellele, kuidas meie juhtivametikud saavad osa 500 tuhat eurot maksvast „radikaalse innovatsiooni“ koolitusest, millele lisandub tulevikus 6 miljoni euro eest innovatsioonifondi projekte. Mis siis, et näiteks ühes riigiasutuses, mille juht hetkel radikaalset innovatsiooni õpib, on probleeme korruptsioonivastase koolituse läbiviimisega – nimelt ei ole vanema generatsiooni ametnikud rüperaalide kasutamisega piisavalt sina-peal ega oska veebikeskkonnas olevat testi sooritada. Seesama asutus tähistas hiljuti suurejooneliselt ka enda sünnipäeva, makstes pidu korraldanud teenistujatele muidugi ka preemiat. Ju aitab innovatsioonifond ka sellel ametiasutusel üleöö vingelt moodsaks saada.

Millised on veel jäämäe veealuse osa gabariidid?

Õpetajatele palgaraha otsides innovatsioonikoolitust aga ei puudutud, pidustusi koomale ei tõmmatud. Kahjuks jääb siinkohal arusaamatuks isegi see, kas seda ei tehtud teadlikult või, vastupidi, just teadmatusest: on ju nii endine rahandusminister ja reformierakondlane Aivar Sõerd kui riigikontrolör Janar Holm tõdenud, et eelarve sisse lihtsalt ei näe. Ja kui ei näe, siis ei tea ju ka kärpida. Või ümber tõsta.

On enam kui raske mõista, miks kulutatakse e-residentsuse reklaamikampaaniale Hispaanias 2 miljonit eurot olukorras, kus majandus on languses ja paljudel ettevõtetel ja inimestel on toimetulekuga raskusi. Või kas tõesti on vaja (puidust) keskkonnaasutuste uue hoone ehitamiseks kulutada 54 miljonit eurot. Või mil määral päästab meid kitsikusest 1,2 miljonit eurot maksev RMK peo- ja üritusekorralduse hange. Kas see viimane on nagu Titanicu orkester, mille muusika uppuva laeva atmosfääri mahedaks teeb?

Lisaks eraldab riik kliimauuringute tarvis 10 miljonit eurot ja kastirataste ostu toetamiseks 700 tuhat eurot. Ka elektriautode ostmise toetuseks kuluva summa 7,75 miljonit eurot võiks raskel ajal kuhugi mujale suunata.

Avaliku sektori palgaralli on omaette teema, kuid tasub meenutada, et rahandusministeeriumi andmetel oli 2023. aastal ametnike keskmine põhipalk 2407 eurot, mis tegi 2022. aastaga võrreldes palgakasvuks riigiametnikel 9 protsenti ja omavalitsuste ametnikel ligi 13 protsenti. Jooksva kalendriaasta 1. aprilli seisuga on ametnike põhipalk 2434 eurot, mis teeb aastaseks kasvuks 4 protsenti. Seda kõike siis majanduslanguse tingimustes.

See kõik on paraku kõigest jäämäe veepealne osa. Kuid ka juba ainuüksi sellest oleks mitu korda piisanud, et õpetajate muredele vastu tulla. Lisaks tasub mõelda: kui see on vaid pisuke osa kogu raiskamisest, siis… Tegelikkuses leiab kokkuhoiukohti küll. Mis on ju omamoodi kurb, kuid omamoodi ka väga positiivne uudis – raha pole lootusetult otsa saanud, seda vaid kasutatakse valesti. Ning õige juhtimise all ei peaks meie inimesed maksma ei automaksu, suhkrumaksu ega kaasa minema valitsuse maksutõusudega.

Jäämäe veepealne osa saadab meile ka väga selge signaali: kui tahame enda kulud ja tulud tasakaalu saada, peame võlanõustajale (ehk siis antud juhul valitsusele ja riigikogule) avama eelarve tema kõigis kuratlikes detailides. Sealjuures peame silmas pidama seda, et eelarve koostamise protsess peab keskenduma nii majanduskasvule kui inimeste heaolule – lisanduv maksukoormus aga ei pane ei meie majandust kasvama ega inimesi end hästi tundma.

Ilmunud 13. septembril 2024 EPLi arvamusrubriigis.