Uudisteportaalid andsid teada, et 8. jaanuaril olevat regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Terras (Eesti 200) esitlenud valitsusele ühistranspordireformi kava, mis peaks tooma regioonide ja ühistranspordiliikideülese ühispileti. Reformi puhul on ministeeriumi kavas pidurdada nii kulude kasvu kui kasvatada sõitjate omaosalust. Ehk teisisõnu: kui siiani on pensionärid ja lapsed sõitnud tasuta, siis tulevikus antakse lasterikastele peredele ja pensionäridele taas kord «võimalus» pileti eest maksma hakata.

Kuigi meile kui lihtsurelikele seda suurepärast plaani ei ole siiani näidatud, võib üht-teist järeldada ministri Vikerraadiole antud intervjuust. Näiteks ütleb Terras, et riiklike investeeringute tulemusel on võimalik lisada liinile rohkem ronge. «Rongidel on võimalik kiiremini sõita, näiteks ka Tallinna ja Tartu vahel, tulevikus ka Tallinna-Pärnu ja Tallinna-Narva suunal,» teatas minister uhkelt, lisades, et tema hinnangul ongi «ühistranspordi eesmärk viia inimesi hajaasustusest bussidega rongidele».

Viis aastat tühjalt sõitvaid ronge?

Pardon my French, nagu Ameerikas öeldakse, kuid siiani on ühistranspordi mõte olnud siiski viia inimene võimalikult kiiresti ja efektiivselt sihtkohta. Mitte rongile, lennukile, kopterile, paadile, karussellile või vaaterattale. Vaid ikka sinna, kuhu tal on vaja minna. Loomulikult pole ühistransport kunagi ideaalne ega vasta kõigi ootustele, kuid reeglina proovitakse selle kasutamine võimalikult lihtsaks ja meeldivaks teha.

Et intervjuus oleks mainitud ka juba mõned tehtud edusammud, teatab minister Terras, et riik on Harjumaa lääne suunas alustanud rongiliikluse taktgraafiku piloodiga, kus rong väljub iga 20 minuti tagant ning buss veabki sellele samale rongile «inimesi ette». Terrase sõnul on sellist transpordimustrit plaanis laiendada üle Eesti.

Kõlab ju hästi, kuid sellega on mure: nimelt võib inimeste «ettevedu» ja kogu ühistranspordi ehitamine raudtee ümber näha hea välja, kuid inimestele (ehk tegelikule sihtrühmale) ei pruugi see üldse sobida. Sellest pole Terrase sõnul lugu, sest tema arvates võib kasutaja harjumuste tekkimine võtta aastaid. «Kuni viis aastat,» tõdeb minister. Ehk mõisa köis las lohiseb ning rongid las vuravad tühjalt või pooltühjalt seni, kuni… nad seda enam mingil põhjusel ei tee.

Kalkulatsioonide asemel ideoloogia

Millistel kalkulatsioonidel ministri lootus põhineb, jääb selgusetuks. Samuti jääb selgusetuks see, kas rongipõhisusele üle minnes on ministeerium muu hulgas arvutanud, palju hakkavad ühistransporti kasutavad inimesed aega veetma bussilt rongile ja rongilt bussile hüpates ehk rongijaamast bussijaama ja vastupidi. Ning kas olukorras, kus taktsagedusega hakkavad liikuma rongid, kaasnevad sellega ka taktsagedusega liikuvad maakondlikud bussid ning vallaliinid?

Kas bussiliinide raudteepeatuste põhine planeerimine teeb näiteks rongipeatusest kaugemal elavate inimeste elukvaliteedi paremaks? Sest kui peamine rõhuasetus on inimeste «etteveol» rongijaama, siis jääb nii mõnigi muu (ja sageli otsesem bussiühendus) tagaplaanile.

Siinkirjutajal jääb mulje, et selliseid kalkulatsioone tehtud ilmselt pole. Sest nagu meil kombeks kipub olema, on kõik eluks vajalik ju ideoloogiline – ka elektri puhul ei huvita otsustajaid ei otstarbekus, töökindlus ega lõpphind. Ega see, et meie majandus kaotab kalli elektri puhul konkurentsivõime ning et inimesed jäävad kasvavaid arveid makstes aina vaesemaks.

Nii vilistavad ka ühistranspordi planeerijad eeltoodule ning ministri suust kostub vaid kommentaar, et «rongiliikluse kasutamisel on ka muid põhimõtteid: üks on kiirus, teine kindlasti kliimaaspektid».

Arvestades tõsiasja, et rongide sõidukiiruse tõstmine rongipeatusi kaugemal elavatele inimestele lähemale ei too ning ministeeriumi plaanitav kobarvõrk läheb selleks, et see vähegi mõistlikult toimiks, maksma üüratuid summasid, jääbki ilmselt alles vaid kliimaaspekt.

Ministeeriumil puudub tegelikkuses ülevaade

Kliimaaspekt on küll tore ja teeb nii mõnegi Brüsseli moodsa ametniku rõõmsaks, kuid patta seda panna ei kõlba. Sellega ei maksa arveid ega arenda majandust. Tegelikult lausa vastupidi. Teate ju ütlust, et kõik, mis on maitselt hea, on ebatervislik. Sama võiks öelda ka kliimahulluse kohta – kõik, mis ametniku hinnangul on kliimale hea, kipub olema rahakotile ja majandusele halb.

Samuti ei saa pahaks panna tõsiasja, et kuigi minister lubab meile hästi sünkroniseeritud võrku, kipub tegelikkus olema teine. Heaks näiteks on kasvõi värske Tartu-Riia rongiliin, mille puhul tekib tõsine küsimus: kas tegemist on vaid lätlastele mõeldud luksusega? Nii vahendas ka Postimees 5. jaanuaril ühe tartlase muret: «Kahjuks on selle liini sõiduajad tartlaste jaoks eriti ebamõistlikud. Kas on mõeldud, et õhtul sõidetakse Riiga ööbima, et varahommikul tagasi Tartusse tulla? Või on rongid mõeldud vaid Läti suunalt Eestisse sõitmiseks?» Murelik kodanik lisas, et ta tõesti ei mõista, kellele sellisel kellaajal väljuvat liini vaja on.

Seega tekib siinkohal küsimus – kas ebasobival ajal ja ebasobivasse kohta tühjalt, aga see-eest taktsagedusega kihutavad rongid saavad olla «kliimasõbralikud»? Seda enam, et Terras tunnistas ju isegi, et ministeeriumil puudub ülevaade sellest, kes ja kuhu sõidab või sõita soovib. «Tasuta ühistranspordi eksperimendi käigus kadus ära ühendus sõitjate, raha ja teenuse vahel. Pilt muutus täiesti pimedaks ja üks samm on kehtestada kõikidele sõitjatele pilet,» ütles Terras rahvusringhäälingule.

Siinkohal tekib ilmselt enamikul inimestel küsimus: kui puuduvad andmed, siis millele tuginedes rajatakse taktipõhiseid graafikuid? Ja kas statistika kogumiseks on tarvis ilmtingimata õpilastele ja pensionäridele pilet kehtestada? Moodsal ajal saab kindlasti ju ka teisiti.

Esmalt uuringud ja analüüs, seejärel plaan

Kõike eelnevat vaadates tahaks küsida, et kas mitte pole me maja ehitamist katusest alustanud? Sest kui puuduvad andmed ja puudub ülevaade ning plaane toetav analüüs, siis… Kas sellist asja üldse saabki nimetada plaaniks?

Minister Terras peaks avalikkust ikka natuke rohkem austama ning pakkuma avalikus kommunikatsioonis auditooriumile mitte ainult ideoloogilisi jutupunkte, vaid ka arusaadavaid kalkulatsioone. Ja need peaksid keskenduma nii teenuse hinnale kui sellele, kui suurele osale elanikkonnast pakutav «plaan» tegelikkuses sobida võiks.

Lugu ilmus 15. jaanuaril 2026 Postimehe arvamusrubriigis.