Ilmunud Postimehe arvamusküljel 21. juulil 2024

Teame piiblist kohti, kus Kristus hurjutab varisere nende kahepalgelisuse tõttu. Oo, kui ammune lugu see on, mõtleb nüüd lugeja. Jah, Kristuse sünnist on juba 2024 aastat möödas ja ikka on meie seas varisere ehk siis tänapäevasemalt öeldes «vale-korralikke» kodanikke. Seda muidugi ülekantud tähenduses, sest ajalooliselt olid variserid üks juudi ühiskondlik ja religioosne liikumine kuni 1. sajandini pKr.

Kuidas neid ära tunda?

Pole vaja üleliia pingutada, igapäevaelu näitab neid meile lakkamatult. Nad elavad meiega, nad on meie ämmad, äiad, õpetajad, politseinikud, päästjad, arstid, kirikuõpetajad ja ka valitsuse ning parlamendi liikmed. Muidugi mitte kõik 5000 politseinikku ega päästjat, 4000 arsti või õpetajat, ega 600 000 ämma, äia, jne. Aga kahjuks ikka vägagi suur hulk neist.

Need on ametid, mis oma olemuselt nõuavadki ülimat korrektsust ja moraalist ning seadustest kinnipidamist. Nende erialade esindajad oma ametist tulenevalt peavadki meile ülejäänutele iga päev rääkima, kuidas tuleb lapsi kasvatada, kuidas ei tohi voodis suitsetada, autoga kiirust ületada, soolast toitu tarbida ega ihaleda naabri vara või tema kaunist elukaaslast.

Samas nad kõik ise reeglina kõige selle räägitu vastu vahel ikka eksivad. Aga see jääb nende teada – kui just ei lähe halvemini, et asi tuli avalikuks väga erakorralisel moel: näiteks siis, kui purjus peaga tuletõrjuja väljakutsele kihutades ajab ülekäigurajal alla seal naabrimehega ennastunustavalt suudelnud ämma.

Mis teha, me kõik eksime. Sellega võiks selle artikli tegelikult lõpetada. Variserid on ja jäävad. Kuni see piirdub nende endi vigadega, saame nende olemasolu ja jorinaga leppida. Aga kui õige moraali kehtestamine väljub jutlusest? Kui lugupeetud Variser asub oma tõtt mitte vaid kuulutama, vaid ka seadusena kehtestama? Kui enam pole võimalik öelda, et «ärge käige mu tegude, vaid seaduseks vermunud sõnade järgi»? Mis on sellise olu nimetus?

Tähelepanu haaras Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2019/2144 27. novembrist 2019, mis jõustus kõigi Euroopa Liidus müüdavate uute sõidukite suhtes nüüd äsja, 7. juulil.

Sinu personaalne digitaalne variser

Juba enam kui nädal kehtivad meil liiklusohutust puudutava euromääruse sätted, mis muutsid kogu Euroopa autotööstus ja liiklust. Te ei märganud? Ikka juhtub. Ju sellele kõik meiegi Eestist valitud Euroopa Parlamendi saadikud lootsid. Nimelt uus kord määrab, et absoluutselt kõigil uutel Euroopas müüdavatel autodel peab alates 7. juulist olema kohustuslik piirkiiruse märke lugev lisaseade, mis kiirusepiirangu (näiteks linnas 50 km/h) ületamisel esmalt kiiresti juhti hoiatab, seejärel aga asub jõuliselt kiiruseületajaga «võitlema» – näiteks hakkab gaasipedaali abil paremat jalga ülespoole suruma. Süsteemi saab küll välja lülitada, kuid nagu ka start-stopi funktsioon, on ka kiiruseassistent tagasi rivis kohe pärast auto seiskamist ja uut käivitamist. Süsteem pidavat olema «täiuslik» ja reageerib otsekohe ka ajutistele piirangutele 20 km/h või millisele vaja.

Tundub ju esialgu täiesti OK ettevõtmine. Pole näinud päeva, mil, ega lehte, kust me ei loeks rahulolematuid kirjutisi variseridelt kihutajate kohta linnades või maanteedel.

Õige! Nii peabki! Ometi saame liikluskultuuri korda!

Olgu. Nõustun. Aga… Kui telefoniga rääkimist peetakse juhti häirivaks, siis kuidas peaksime suhtuma pidevalt häälitsevasse ja gaasipedaaliga pukslevasse «assistenti», kes sekkub näiteks möödasõidul ehk niigi kõrgendatud riskitasemega manöövril? Tegemist on igat juhti saatva personaalse variseriga, kelle mõju juhi närvisüsteemile, käitumisele ja pikas perspektiivis tervisele pole veel kaugeltki selge. Kui siia lisada juurde veel kohustusliku infosalvesti lisamine ja alkoluku lisamise valmisoleku kohustuslikkus, siis saab «suur vend» soovi korral autojuhi tegemistest ka kaunis detailse ülevaate.

Kas meie saadikud olid otsustamise ajal puu otsas?

Võib juhtuda, et uues reaalsuses hakkavad vanemad autod maksma rohkem kui kohitsetud uued. Sest öelge palun, mis mõtet on enam osta võimsat kolmeliitrise mootoriga autot? Kas selleks, et võidelda pidevalt puksleva gaasipedaaliga ja kuulata digitaalse variser-assistendi kõrvulukustavat jorinat? Kõik saavad hakkama 0,5-liitriste suksude või siis elektriliste golfikärudega.

Näen ainsatena jälle rõõmsaid sakslasi, kel on autobahn’idel piirkiirus siiani kehtestamata. Ju nad naersid pihku, kui Brüsselis seda direktiivi hääletati. Vastu sellele olla oligi pea võimatu, sest kõik, nii vasakult kui paremalt poliitspektrilt, olid parlamendis ju sellise hea ettepanekuga liiklusõnnetusi vähendada nõus. Keegi neist polnud ilmselt ju mitte kunagi üle 90 km/h oma autokesega sõitnud…

Siinkohal tekib kõrvalsaadusena veel mitu vahvat küsimust. Esiteks muidugi see, et 2019. aastal ehk BREXITi-eelsel perioodil (mil Riho Terras veel Euroopa Parlamendi koosseisu ei kuulunud) esindasid Eestit Euroopas Marina Kaljurand (SDE), Andrus Ansip (RE), Urmas Paet (RE), Yana Toom (KE), Jaak Madison (EKRE) ja Sven Mikser (SDE). Kuidas põhjendavad needsamad tegelased 2019. aastal vastuvõetud otsust, mis on jabur, autojuhtide närvikava frustreeriv ning vägagi küsitava positiivse efektiga? Kas näiteks Urmas Paet või Jaak Madison ikka saavad aru, mille poolt nad hääletasid? Või suudavad Euroopa Komisjoni 32 000 ametnikku sellisel määral dokumente toota ja lugemiseks saata, et paljud regulatsioonid võetakse vastu kummitempli põhimõttel?

Statistika järgi valmistas Euroopa Komisjon 2019. aastal tavapärase seadusandliku menetluse raames ette kokku 49 seadusandlikku akti, mille hulka kuuluvad määrused, direktiivid ja otsused nii Euroopa Parlamendilt kui ka Nõukogult. Lisaks sellele oli veel 155 seadusandlikku akti, nagu Nõukogu määrused, direktiivid ja otsused. Lehekülgedes on seda ilmselt ühe eurosaadiku lugemisvõimekuse jaoks paljuvõitu, sest meid esindanud mehed-naised ilmselgelt piisavalt meie eest ei seisnud.

Mis järgmiseks? Piiksuv soolatops?

Kui meie tänases variseride maailmas ongi seadused, siis meil on ka talupoeglik tark arusaam eranditest, millal tõesti võib neid seadusi rikkuda peaaegu legaalselt. Näiteks, kui elate maal ja teie kallis naine hakkab ootamatult sünnitama ja te kihutate oma autoga haigla poole 140 km/h. Isegi olen lugenud, kuidas politsei laias maailmas on sellise kihutaja peatanud ja siis ise vilkuritega sama auto ees kihutades sünnitaja haiglasse saatnud.

Kuigi täna näeb regulatsioon ette võimalusel «assistendist» üle rullida, siis paljude ekspertide sõnul on tegemist sammuga isesõitvate autode suunas. Seega võib pärast järjekordse direktiivi täiendamist tulevikus juhtuda nii, et sünnitusele tormava abikaasa sõiduk enam üle 90 km/h ei sõidagi. Ja seda isegi siis, kui politsei su ees oma sinist tulukest vilgutab – sina kiiremini ei liigu. Ärme hakka rääkima siin kurjategijate eest põgenemisest või muudest hädakaitse olukordadest. Mitte midagi sellist ei saa enam sündima! Sest riik on otsustanud olla meist kõigist targem ja meie eest hoolt kanda.

Kas järgmisena tuleb soola magestamise direktiiv, sest teadupärast soola liigtarbimine tõstab vererõhku ja suurendab oluliselt südasurmade arvu? Arstina kinnitan, et tõsi, soolaga liialdamine mõjub teie tervisele halvasti.

Aga kas selle mure lahendus on tõesti kogu müüdava soola muutmine magedaks? Või suhkru muutmine kibedaks? Alkoholi muutmine veeks? Või peaks muutma kohustuslikuks piiksuvad ja peale kolmandat avamiskatset vastumeelselt avanevad purgikesed, mis seejärel soola või suhkrut väikeste koguste kaupa annavad. Eks ikka selleks, et inimesed endale liiga ei teeks. Variserid, tulge mõistusele!